Võistlusmatk õpetas meeskonnatööd

Võistluse võitis Pärnu II võistkond, II koha sai Harju võiskond, III-IV kohta jagasid Tallinna III ja Saaremaa võistkond.

Kolmeliikmelisel võistkonnal tuli umbes 20-kilomeetrisel matkal läbida erinevad kontrollpunktid, kus tuli sooritada järgmised ülesanded:
- viktoriin teadmistest Naiskodukaitse teemadel
- meditsiiniülesanne (oli vaja abistada kahte metsa eksinud marjulist, kel ühel lahtine luumurd ning teisel rästikuhammustus)
- sideülesanne – tuli kokku panna välitelefon ning raadiojaam, teostada sidekontroll ning edastada sõnum
- granaadivise
- takistusrada
- meeskonnatööülesanne (ämblikuvõrk)
- laskmine

1. Milline oli Sinu meelest raskeim kontrollpunkt? Miks?
2. Milline oli see rumal viga, mille tegemise pärast Sa ennast kirud?
3. Kas tagantjärgi mõeldes teeksid Sa ettevalmistustes midagi teisiti?
4. Mis oli Sinu eredaim elamus võistlusmatkalt?
5. Mis on see, mida Sa sellest päevast kõige enam õppisid?
6. On Sul midagi öelda järgmise aasta osalejatele?

1. Raskeim kontrollpunkt minu jaoks on alati olnud meditsiinipunkt, kuna tean vaid natukest. Ja kunagi pole ette teada, mis kannatanutel viga on.
2. Side punktis hakkasin sõnumit edastama NATO-tähestiku abil. Olin nii ametis selle tähestikuga, et unustasin ära, et oleksin võinud enamuse tekstist edasi anda sõna-sõnalt, mitte tähthaaval.
3. Oleks võinud korrata üle teooriat (organisatsiooniõpet, toitlustamist, meditsiini) ja võib-olla ka paar korda granaati visata.
4. Võistluse kõige eredam hetk oli takistusrada. Kohe tuli meelde, kuidas Hiiumaal koormusmatkal sai põlvist saati meres tatsutud. Nööride alt roomamine oleks võinud veidi mudasem olla, kuid mina olen selle koha pealt vist ainuke ekstremist.
5. Sellised pisikesed võistlused annavad meeskonna liikmete kohta hästi palju informatsiooni. Kindlasti õppisin teistega rohkem koostööd tegema. Samas ka rohkem ennast usaldama erinevaid ülesandeid lahendades.
6. Järgmise aasta osalejad - sellist üritust peaks võtma kui treeningut raskemate võistluste jaoks. Ja kõik, mis sellest õpite, jätke meelde ja kasutage tulevikus. Samas ei tasuks võistlust liiga tõsiselt võtta, vaid hoopis ühe vahva üritusena ja seda nautida.

1. Raskeim oli vast laskmine, kuna sellega on mul seni vähe kokkupuuteid.
2. Kirun ennast sellepärast, et tulin matkale pooleldi magamata ja selle võrra oli lõpu poole päris väsinud olemine - suht raske oli liikuda.
3. Peaksin rohkem trennis käima, et füüsiline vastupidavus parem oleks. Samuti peaks ennast võimaluse korral enam teooriaga kurssi viima (nt side, laskmise, orienteerumise jne koha pealt)
4. Eredaim elamus oli see, et oli väga ilus ilm ja päris soe ka ning mõnus võistkond - hea tuju oli võistluse lõpuni.
5. (ei oska kohe eraldi välja tuua mis kõige rohkem õppisin)
6. Kaasa võtta hea tuju!

1. Raskeim kontrollpunkt oli takistusrada. Minu arvamus on kallutatud ilmaolustike tõttu, sest, kui meie võistkond sinna jõudis, hakkas just padukat sadama ja raja tutvustaja õpetussõnad kadusid vihmarabinasse. Samuti oli telkmantlil roomates vahva roomamist takistav eesmärk!
2. Kirun end kohustusliku varustuse nimekirjas olnud isikut tõendava dokumendi maha unustamise eest. Mõttetu miinuspunkt.
3. Ettevalmistus oli piisav, kuid silmaring  seoses Kaitseväega seotud "tähtsate" isikute tundmisega võiks laiem olla.
4. Eredaimaks elamuseks oli Viljandi mnt ületamine ning avastamine, et pidevalt seda magistraali sõites, ei tunne kohta jalgsi liikudes ära.
5. Õppisin kaarti lugema, meeskondlikult otsuseid läbi arutama ja teisi meeskonnaliikmeid nende otsustes usaldama.
6. Põnevust ja tralli kogu päeva jagu!

1. Granaadivise osutus raskemaks kui esialgu arvasin. Saatsin esimese enda arust suure hooga lendu, ometi potsatas see enne sihtmärki maha nagu küpsend ladvaõun.
2. Ühtegi hirmsalt suurt viga ma enda arust ei teinudki. Tehtud vead olid pigem mu "rohelusest" põhjustatud - minu jaoks oli see esimene võistlusmatk ja tegelikult ka esimene kord, kus õppustel omandatud oskusi ja teadmisi proovile sain panna. Läksingi sinna pigem õppima, kui et võitma - seega midagi lausa kirumisväärset ei leidnud.
3. Ettevalmistusena vaataksin erinevate läbitud õppuste materjalid üle, et oma teadmistepagasit värskendada (side, toitlustus, organisatsiooniõpe, jne)
4. Kõige rohkem elevust pakkus takistusrada ja see, et ma palgil libastumise tõttu selg ees peaaegu vette kukkusin. Õnneks suutsin end palgile istuma tõmmata, pisut kaldale lähemale nihutada ja tiimikaaslase abil siiski kuivana üle saada. Süda aga tagus selle järel küll kiiremini...
5. Avastasin, et mida kuivem oled, seda enam üritad "puhtalt" metsast välja tulla, aga kui oled juba pisut märg ja aeg ajab ka veel taga, siis saab ka kõhuli mudas roomata ja näiteks jalgupidi otse keset jõge hüpata. Sain teada, et rästiku hammustuse korral tuleb palju vett juua (et mürk kehas pisut lahustuks) ja et ühepäevasel matkal kulub sööki palju vähem kui arvasin.
6. Samamoodi nagu paljudel inimestel on traditsiooniks käia Sügisjooksul jne, võiks igal naiskodukaitsjal olla harjumuseks käia igal sügisel võistlusmatkal oma teadmisi-oskusi värskendamas.

1. Raskemaiks kontrollpunktiks peaksin sideülesannet. Antud ajalimiidiga osutus välitelefoni kokkupanemine, ühenduse saamine tiimikaaslasega ja sõnumi edastamine  liialt keerukas. Oma osa on siin kindlasti ka sellel, et välitelefoniga ei olnud ükski võistkonnakaaslane baasväljaõppes kokku puutunud.
2. Rumalaim viga on varustusekontrollis trahvipunkte saada!
3. Kindlasti oleks võinud sportpüstoliga enne kätt harjutada ja laskmises paremaid tulemusi saada.
4. Meeldejäävaimaks elamuseks on raja läbimine koos toredate võistkonnakaaslastega.
5. Kontrollpunktide läbimisel andis hea õppetunni ka meditsiiniülesanne. Selles punktis paistab olema teadmistes isegi olulisem see, et võistkond suudaks olukorda adekvaadselt hinnata, mitte rahmeldada ja tegutseda koordineeritult.
6. Järgmise aasta osalejatele ütleksin, et rajal näeme!

1. Raskeim – ausalt öeldes polnudki, igaüks oli omamoodi põnev, mitte midagi kontimurdvat.
2. Kirun end, et ei suutnud sideülsandes kiiresti juhtmeotsi vabastada isolatsioonist, kohmisin liialt kaua, mille tõttu sõnumi vastuvõtmine jäi aja taha kinni.
3. Enda ette valmistamine - kindalsti peaks natuke meelde tuletama meditsiini, natuke vaadata ka side asju ja ka tuletada meelde, mida räägitud-õpitud topgraafiast.
4. Midagi eriliselt nüüd ei meenu, kuid pean uuesti ütlema, et kõik need ülesanded, kus pidi midagi ise tegema, olid minu jaoks huvitavad - enda proovile panemine, see annab alati väikes adrenaliini.
5. Päeva õppetund – kui on hea-hea meeskond (hea klapp, hea ühistöö jne), siis on kõik raskused ületatavad. Tegelikult pead enda kallal vaeva nägema, sellisteks võistlusmatkadeks peab end ka ette valmistama (õpitut uuesti läbi vaatama), sest sa oled ülks lüli meeskonnast, võib olla just sinu oskus annab selle vajaliku punkti… Aga väga tõsiseks ka minna pole vaja.
6. Järgmistele osalejatele: õppige hoolega topograafiat ja kompassi, meditsiini ja sidet – neid oskusi vaja ka tavaelus. Olge head meeskonnakaaslased - siis võite minna läbi tule ja vee, iga üle mäe! Suured tänud minu selle aasta kaaslastele Liisa Kährile ja Liis Kuusmannile – jube vahvad tüdrkud !!!!

1. Midagi eriliselt rasket esile tõsta ei ole.
2. 3. ja 5. võtaks kokku - ettevalmistuse puudumist ei ole võimalik millegagi asendada.
4. Tõeliselt rabas mind granaadivise. Ma poleks iialgi arvanud, et ma granaati "lendu" ei saagi. Kui ma tulemuste tabelit vaatasin, siis jäi mulje, et mitte ainult mina, vaid enamus meist laseks end, mitte vaenlast, granaadiga õhku. 
6. Koondtabelit vaadates võiks teha järelduse - korrake üle "supimajandus" ja teooria.

Pildid: ühistöö