Viperused Haapsalus

Haarasime kohe ajal sarvist. Küpsetasime ühiselt kooki, katsime laua ning tegime ettevalmistusi ühisele õhtusöömale. Selleks, et paremini enda jaoskonna liikmeid tunda, saime mängida tutvumise bingot. See ei olnud nii sama kahe inimese dialoog, vaid saigi silmsidet luua kõigiga, kes ruumis viibisid. Näiteks pidi välja selgitama: kellel on kodus koer, kes kardab hiiri, kes armastab karamellijäätist jne… Põnevust lisasid ruudustikul küsimused Naiskodukaitse organisatsiooni kohta. Näiteks: kes ei ole ööbinud välilaagris, kellel on läbitud viis baasväljaõppe moodulit või kes on sinust kauem olnud Naiskodukaitses? Muidugi me täitsime seda õhinaga ja ruum täitus mõnusa jutuvadaga, sest kõikide vahel loositakse välja auhindu.

Moodustasime ringi. Väike pehme lõngakera hüppas hopsti kinnipüütult sõrmede haardesse. Ta küsis: „ Mis on sinu selle nädala positiivne emotsioon?“  Nädal liigub teise päevaga alles õhtusse, oli siiski tal erinevad sõnumeid, mis panevad silma särama.

Enne veel kui me verivorstid ahju särisema panime, ootas meid peeglisaalis Liisi Lehtaar ja näojooga. Mõelge näojooga! Istusime vaatega peegli suunas. Panime silmad kinni ja astusime mõtteis kevadesse. Linnud laulisid, mesimumm sumises ja kuskil taamal kukkus kägu. Saime teada, et näojooga on pärit Jaapanist. Nagu igal spordialal on ka näojoogal soojendus, venitus, harjutused ja lõdvestus. Nii me siis hakkasime soojendusega pihta… Tegime Liisi juhendamisel igasugu huvitavaid grimasse. Piilusime teisi peeglist ja oli kuulda naeru. Lõdvestus manas ette pildi Kohviveskist, kes peegli ees sõrmeotstega nägu patsutas. Igaljuhul oli nöojooga üks uus avastus, mille harrastamine kulub ühele naisele kindlasti ära.

Õhtu jätkus ühise õhtusöögiga õppeköögis. Hubane valgus, jutud, naer. Jagati tunnustusi ning vaadati tagasi peagi lehvitavale aastale. Tõdesime kõik, et taaskohtumisrõõmu praegusel ajal on raske sõnadesse panna. Mis on Hunt Kriimsilma kümnes amet? Meie teame. Rõõmu jagamine muditud näolihastega!