Vestlustest, inimlikult

Osalised olid kokku tulnud kõigist kolmest Põhja maakaitseringkonna otsast: Tallinna, Harju ja Rapla ringkonnast. Palve õppepäev läbi viia võttis vastu Taive Saar, keda paljud on Kaitseliidu kooli kursustel kohanud. Seal toimetab Taive inimressursi arendamise õppesuuna juhtimistreener-instruktorina.

Hommik algas, nagu ikka, kohvi ja hõrgutavate pirukatega. Annely Koolmanni juhitud köögitoimkond (Ruth Kalevi jaoskonnast, Mare Sadama jaoskonnast, Kris-Marie Nõmme jaoskonnast) hoolitses meie kõhtude eest terve päeva vältel. Süüa sai nii vegani- kui ka ketodieedil olija, nii taimetoitlane kui ka omnivoor.

Tallinna ringkonna instruktor Jaanika Kindlam oli võlunud meile suure ja sooja õppeklassi ning Akadeemilise jaoskonna esinaine Siiri Häidma vaatas, et kõik soovijad oleksid terved ja saaksid registreeritud.

Juba esimene pluss jaoskonnavälistel üritustel on tutvumine teiste jaoskondade ja ringkondade liikmetega. Sellest omakorda jagunevad liikmed staažikamateks ja uuemateks. Kuigi kõigil on oma kogemus ja praktika, siis on raudne reegel see, et arenguvestlus viiakse läbi 1+1 situatsioonis. Kuna üks kolmest arenguvestluse pidamise eesmärgist on kogeda iseenda targemaks saamist, siis 2+1 situatsioonis võib inimene tunda, et ta on kuskil komisjoni ees ja teda hinnatakse. Tegelik eesmärk on iseenda sisse vaatamine, tulevikueesmärkide mõtestamine ja tegevuskava koostamine tulevikuperioodiks. Arenguvestluse läbiviija ülesanne siin on küsida ja kuulata, mitte samastuda, vahele segada ja oma elu näiteid tooma hakata. Ainult nii toetame liikme endassevaatamist ja analüüsi. Õppepäeva lõpus läbi viidud pooletunnine demovestlus näitas selgelt, et keskendudes liikmele, kellega vestlust läbi viiakse, jõuame ka lühikese ajaga väga heade tulemusteni.

Aga suundume korraks lõpust tagasi algusesse ja siseneme fantaasiamaailma.

Olen olnud liige kakskümmend aastat. Viimasel kahel aastal on põetamist vajanud vananevad vanemad ja kõik postkastis olevad kirjad on sorteerimata või lugemata, Naiskodukaitse üritustel osalemisest rääkimata. Vahepeal on vahetunud minu jaoskonna juhatus ja asendunud verinoorte aktiivsete liikmetega, kes avastavad, et arenguvestlused on nii pidamata kui ka dokumenteerimata ja korrektselt säilitamata olnud juba aastaid. Ühel päeval leian postkastist kirja jaoskonna juhatuse liikmelt Eha Maasikalt palvega eneseanalüüsi ankeet täita, talle tagasi saata ja kohtumiseks sobiv aeg mõelda. Mind valdasid hirm ja halb tunne, et ma pole panustanud. Tundsin ennast süüdi, jätsin kirja tähelepanuta ja ei vastanud. Mõtlesin, et mulle ei ole vaja veel halvemat tunnet, kui ma juba tunnen sellest, et pole kuskil panustanud. Kirjale tuli ka korduskiri, kuid ma siiski ei vastanud.

Mööda läks veel aasta ja ühel kaunil kevadisel hommikul helises minu telefon. Number oli küll võõras, aga otsustasin vastu võtta. Armas naishääl teisel pool teatas, et on minu jaoskonna juhatuse liige Karin Kangas ja tema on alles juhatusse valitud ning sooviks minuga kui jaoskonna liikmega tutvuda. Kas minul on hetk aega temaga vestelda? Korraks ei osanudki ma midagi õelda, aga kuna minu päevad olid aastaid peaasjalikult tööl ja kodus vanemate juures kulgenud, siis nõustusin ka kohvikus kohtuma. Karin veel küsis, milline kohvik mulle sobiks. Nii armas temast! See sõõrikukohvik on mulle alati meeldinud, valisin siis selle. Kokkuvõtteks saime Kariniga kokku, tegime kohvi ja kooki ning lobisesime päris mitu tundi. Karin rääkis, et ta on neli aastat organisatsioonis olnud ja juba Kaitseliidu koolis mentoriks õppinud. Tore, et sellised noored hakkajad ka meie, vanematega tahavad tegeleda. Väga hea tunne jäi sisse.

Järgmisel laupäeval läksin jaoskonna kohviõhtule, Karin pidi ka seal olema. Marile saatsin ka ankeedi ära. Kohviõhtul nägin palju vanu sõpru toitlustusgrupist. Korraldajatel oli ka üksteise tundmaõppimiseks paar mängu välja mõeldud. Oli väga tore päev. Keegi ei küsinud, "kus sa oled olnud" või "miks sa pole osalenud". Tundsin taas, et olen võtnud aega endale ja läksin koju rõõmsalt ning rahulolevalt.

Otsisin üles ka siseveebi koodid, et aastaplaani vaadata. Naised rääkisid, et ühel suurel õppusel maikuus oleks abi vaja. Pidin vaatama, aga mõned tunnid saan ikka käia. Rääkisin neile oma vanematest. Nad rahustasid, et vabatahtlikus organisatsioonis tunnustatakse just panuse suurust, mitte tundide arvu. Seda on hea teada!

Tulles tagasi fantaasiamaailmast, kuid mitte nii kaugele reaalsusest, saame taandada liikmetega suhtlemise kolmele sõnale: kommunikatsioon, empaatia ja otsene suhtlus. "Arenguvestlus" kui sõna on lihtsalt sõna. Kõige tähtsam meie organisatsiooni siseselt on siiski inimlikult hea läbisaamine ja teadmine, kuidas meie liikmetel läheb, mida nad vajavad, mis on nende mured ja rõõmud. Andes liikmetele valida, kus nad soovivad vestluseks kohtuda, kellega nad soovivad juhatusest kohtuda, loome hea tunde ja valikuvabaduse. Kui ühel aastal on vaja teha palju vestlusi ja kõik liikmed soovivad seda pidada ühe ja sama juhatuse liikmega, siis saab juhatuse liikme muudest ülesannetest vabastada.

Head omavahelist vestlemist aastal 2022!