Välitoitlustamise meistriklass

23. juulil toimuski taas üks välitoitlustamise baasväljaõppe mooduli praktikapäev. Toitlustada tuli esialgsete plaanide järgi 120 inimest. Menüüs oli kolm toidukorda. BVÕ instruktoriteks olid Annely Koolmann ja Hiie Klandorf.

Hommikul kell neli kärgatas väljas kõu, lõi välku ning vihma kallas kui pangest. Väljas oli veel pime. Tallinn magas, rongid veel ei sõitnud. Sina ärkad, pakid seljakotti noa ja põlle, et suunduda ühele suurima vastutusega baasväljaõppele - välitoitlustuse praktikale. Vaatamata varajasele hommikutunnile olid kohaletulnud õppurid särasilmsed ja valmis toimetama.

Juhendaja Annely Koolmann oli juba kohal ning kõik ette valmistanud. Ajas pilved laiali ning hiljem piilus taevaveerelt isegi päike. Päev algas esmalt ohutusalase instrueerimisega, korrati üle peamised hügieeni- ja muud mängureeglid. Tutvustati menüüd ning päevakava, jagati laiali ülesanded. Seejärel asusime tööle.

Instruktor Annely ütlusest jäi kõlama, et kui relvaga teed kahjutuks vaenlase, siis vead toiduvalmistamisel võivad võimetuks muuta omad.

Menüüs oli sel korral hommikuks neljaviljapuder, lõunaks riis hakkliha ja köögiviljadega ning õhtusöögiks pelmeenisupp. Lõunaseks magustoiduks oli kohupiimakreem halvaaga. Lisaks tee-kohv-morss, leivad-sepikud ja lõunasöögikõrvased salatid.

Nagu kodus, aga mitte päriselt

Hommikusööki kohale viies selgus, et sööjaid on vähem kui esialgselt planeeritud. Jooksvalt tuli kogused kiiresti ümber mängida nii, et võimalikult vähe värsket toorainet raisku läheks. Lõunasöögiks mõeldud riisist hakklihaga saigi hoopis hakkliharoog riisi ning köögiviljadega.

Koduse kokkamisega võrreldes on mäekõrguselt suuremad töödeldavad kogused ning toiduga saadav vajalik kaloraaž. Meie meisterhakkijaks osutus Kadri, väärikat teist kohta jagasid Gerly, Livia, Katrin ja Kristi.

Kaitseliit on militaarne organisatsioon, mis õpetab meid kriisiolukorras tegutsema. Mulle meeldib, et karmide reeglite vahele pole kaduma läinud terve mõistus ning igapäevased perenaise tarkused: “Kui tuled, siis too, kui lähed, siis vii”: mida vähem pärast nõusid jääb pesta, seda parem, seega planeeri menüü sellega arvestades. Näiteks kui juba köögivilju ette valmistada, siis nii, et oleks tehtud kõik, sealhulgas ka õhtune ports. "Mis tehtud, see tehtud": kõik pakendid, mida oleks võimalik hiljem kasutada, tuleb puhtaks pesta ning tulevikus taaskasutada.

Keetsin pliidil eraldi laktoosivaba hommikuputru ja mõtlesin erivajadustele. Varasemalt toitlustatava rollis olnuna olin positiivselt üllatunud, kui palju arvestatakse Kaitseliidus võimalike soovidega.

Kuigi jah: meie taimetoitlane Kadri rääkis kätte jaotatud hernesupipurgist, millega ta ei osanud mitte midagi peale hakata. Vett ju polnud ... Taaskord - nii olulised on detailid.
“Iu, mais!”, ütlesin mina. “Ei, hoopis herneid ei peaks olema,” vaidles teine vastu. “Paprika on see, mis toidu sisse ei sobi,” sekkus kolmas. Hiljem oli meil diskussioon teemal, kas till ning petersell on piisavalt “meinstriim“, et lisada neid toidu sisse, või siiski erilised, et pakkuda eraldi, võimaldades maitserohelist soovijatel eraldi doseerida. Üllataval kombel olime kõik positiivsel konsensusel küüslaugu osas.

Nali naljaks - kui kõik eelnev on n-ö maitse asi, siis lahtine kõht või anafülaktiline šokk on tõsised asjad. Seega kompromissi leidmine, arvestades erivajadustega ja et valmiks maitsev roog, mis jääb ka eelarve ning võimaluste piiridesse, on paras väljakutse.

Kes teeb, sel juhtub

Praktikat läbi tehes näed, kui palju määratlevad olukorra detailid. Toidu väljastamine toimus sel korral teises kohas. Toidutermosed ja muu varustus tuli seega kohale viia autoga.

Hommikusöögi väljastusmeeskond asus teele. Möödusid mõned minutid ja järsku hädakõne - appi! Kus on moosipurgid? Kus on ühekordsed nõud?

Moosipurgid olid siiski autos, termoste vahel. Aga nõud olidki puudu. Olime kontrollinud olemasolevaid asju enne autosse laadimist, aga mitte siis, kui need olid juba autosse pandud. Mis muud, kui auto kihutas tagasi ununenud nõude järele.

Vigadest tuleb õppida. Edaspidiseks sai Dagmar, kes oli ka autojuhiks, lisaülesande: teha kohaloleku kontroll juba autosse pandud asjadele.

Õhtusöögiks oli planeeritud pelmeenisupp. Sügavkülmikust tõime pelmeenipakid. Supp valmis, hakkasime arvutama. Igale sööjale jagus vaid kaks-kolm pelmeeni. Midagi tundus olevat valesti. Annely, kes oli meid siiani usaldanud, hakkas kontrollima: tellitud 16 paki asemel olime supi sisse pannud vaid kuus pakki. Kus on ülejäänud? “Külmikus, ausõna, rohkem polnud!” kinnitasin mina. Usalda, aga kontrolli, eks. Selgus, et külmiku põhjas oli veel üks kast pelmeenidega! Õnneks vesi katlas kees. Kiirelt pelmeenid sisse ja paar minutit hiljem täiendasime suppi nii, et pelmeene jagus kõigile ja peoga.

Mida Ilias ei õpeta

Tänapäeval on ahjukütmise oskus pigem erandlik kui laialt levinud oskus: kuidas teha tuld, kuidas katla kaas turvaliselt asetada, et katlatäie vee keemaminek võtab vähemalt tund aega. Ning soovitused, et "ära mine katla vastu" ja "ära tassi katelt üksinda", ei ole suusoojaks öeldud. Tegime mobiiliga "memoks" pisikesed videolõigud kõige keerulisematest ülesannetest. Nüüd tuleks need professionaalselt uuesti filmida, et tulevased tulijad rohkem ette valmistatud oleksid. Õnneks olid meid juhendamas profid. Ka praktikategijatest osutusid tuletegemise meistriteks Kristel, Helle ja Kai ning puudelõhkumine tuli mängeldes välja Liinal ja Natalil.

Välitoitlustamine ei tundu nii "seksikas" kui näiteks kaevikus roomamine, ja “süüa teeme ju iga päev”. Aga tasub meeles pidada: kokkamine on looming ja suur väljakutse, et leida tasakaalu kalorite, maitse, makroelementide ja erivajaduste vahel. Välitoitlustamine on proovile panev logistika- ja rööprähklemisülesanne.

Naised, kui te ka toitlustusmeeskonda ei kuulu, aga teil on aega, tulge appi! Harjutamine teeb meistriks. Ja toitu tehes ei jää kunagi nälga.

--

Annely peedisalati retsept:

Riivi keedetud peet.

Lisa ribadeks tükeldatud Mõisaproua meega marineeritud kurgid.

Haki sisse küüslauk.

Vajadusel maitsesta veel.

Sööjad kiidavad!