Vabatahtlikult metsa ööbima?

Miks me vabatahtlikult metsa tahtsime minna? Osalt seetõttu, et tunneme end administreerimistöös (liialt) turvaliselt, teisalt seiklushimulise loomu tõttu. Otsisime endale vähestel vabadel momentidel meeli erutavat lisategevust. Proovisime ka õppuse ajal kohalike olude ning vaatamisväärsustega tutvuda, seda aga loomulikult mitte tööülesannete täitmise arvelt.

Ühel õppuse õhtul avanes meil võimalus külastada 2. jalaväebrigaadi suurtükiväepataljoni, eesmärgiga kogeda metsaelu. Me ei pidanud pikalt mõtlema ja organiseerisime puuduolevad varustuselemendid, et öö metsas mööda saata. Meie jaoks oli tegemist tõelise seiklusega, kuna tavapärane töö oli juba selge ning hing ihales uue ja huvitava järele. Suurt aimu, mis ees ootamas, mida veel õhtupimeduses näha õnnestub või kuhu oma magamismatt maha asetada, meil polnud.

Mida me siis metsas nägime? Esimest korda elus haubitsaid ning mitte nii esimest korda musti ja väsinud, kuid rahulolevaid reservväelasi. Jõudsime pärale juba hämaral õhtusöögi ajal. Pataljoniülem tegi ringkäigu, mille käigus tutvustas meile erinevaid staabiosasid ning tutvustas meid reservväelastele. Samuti oli meil võimalik hilisõhtusest staabikoosolekust osa võtta.

Magamisega ei olnud probleemi – ruumi oli metsa all piisavalt ning võisime täitsa vabalt meelepärase koha valida. Kõigepealt pidi muidugi taskulambivalgel tuvastama, et mõne juba kerra pugenud kaasvõitleja otsa ei komistaks. Mõnusat nostalgiahõngu lisas otsingutele maad kattev jänesekapsa vaip, mis lausa kutsus läbi enese C-vitamiini manustama. Rullmatt ja suvine magamiskott ning laias laastus muud mõnusaks äraolemiseks vaja ei olnudki. Selge tähistaevas, puulatvade õõtsumine ning hea seltskonna vaikne kõnekõmin aitasid kiiresti uinuda.

Öeldakse, et pole kehva ilma, on vaid puudulik varustus. Paraku tundsime ka meie varavalges kella nelja paiku hommikul korraks külmataadi jahedat puudutust, kuid suutsime need vaprusevärinaid seljatada. Kuigi unetunde sai kokku vähem kui ühel käel sõrmi, siis ärgates oli vaim värske ning teotahet täis. Ärgates raputasime, konte sirutades, maha viimased külmaraasud. Seejärel otsustasime minna justkui kookonitesse mähitud sõdureid pildistama. Mis võiks ühele reservväelasele hommikul paremaks äratuseks olla kui noored neiud kaameratega?

Lugu ilmus esmalt Postimehes: https://siil2018.postimees.ee/4487243/vabatahtlikult-metsa-oobima