Ütlus „naised laevas, laev põhjas“ Läänemaal paika ei pea!

Ühel päeval tuli Lääne ringkonna meililisti kiri, milles Ivika,  Eda ja Kai rajale ühte inimest juurde otsisid. Lugesin kirja läbi, mõtlesin umbes minuti ja saatsin vastuse – mina tulen! Nüüd polnud enam pääsu. Rakmetes kogu vajalik varustus, relv üle õla ja võistlusärevus kaasas, saabusime 31. märtsi hommikul kella 7-ks Palivere mõisa.

Esmane registreerimine, rivistus, varustuse kontroll, kaardid ja koordinaadid kätte ning minek! Rajale minnes sadas lörtsi, aga juba esimese kontrollpunkti leidmise ajaks paistis päike ja tundus, et hea ilm jääb püsima.

Saime rajal tunda nii rõõmu mõnest eriti kiirelt leitud kontrollpunktist, väsimust lumises ja märjas metsas müttamisest kui ka närvikõdi, mida pakkus oma rolli tõsiselt võttev vastutegevus. Loomulikult kuulusid ühe varakevadise võistlusraja läbimise juurde kraavide ületamiseks kokku tassitud maha langenud puud ja nendest silla ehitamine.

Jõudsime finišisse täpselt üheksa minutit enne kontrollaega – väsinud, aga väga rahul, et lõpuni tegime! Meid ootasid Kati, kes oli meie võiskonna esindajana meile terve päeva kaasa elanud ning maitsev hernesupp ja saiakesed, no mida sa hing veel oskad peale sellist päeva tahta.

Minu jaoks oli see esimene kord „Valgel Laeval“ rajal olla ning samuti polnud ma varem just nende ringkonnakaaslastega pidanud lahendama olukordi, kus mängus olid „elu ja surm“. Minu ühe minuti otsus rajale minna oli igati õige tegu, leidin parimad tiimikaaslased, keda tahta võiks!

Seekord tegid Sakala naised meile pika puuga ära, kummardus nende ees, olite tõesti tublid! Luureraportite kirjutamist ja vastutegevusest möödahiilimist tasub nende käest järgmiseks aastaks õppida küll.

Meie võistkonnal õnnestus naiskodukaitse arvestuses saada teine koht, mis tegi peale pikka päeva tuju rõõmsaks ning kindlustas tahte ka järgmisel aastal juba kavalama strateegia ja kogemuse võrra rikkamana rada vallutama minna.

Kokku oli Lääne ringkonna naiste võiskondi rajal kolm – kaks Lääne- ja üks Hiiumaalt.