Üle elasime!

Laupäeva varahommikul kell kaheksa olid kõik naised väga põnevil toimuva hakkava suhtes - kas ööbime lageda taeva all ja sööme sammalt,  kuidas ehitada endale sobiv varjualune, või upume hoopiski sohu? Kaasavõetav isiklik varustus koosnes teravast noast, vihmariietest, vahetusjalatsitest ja veepudelist. Keelatud oli kaasa võtta söögiriistu, magamiskotte, lebomatte ja taskulampe. Juba nende harjumuspäraste vahendite puudumine tekitas ebamugavust ja uudishimu, et kuidas siis ikkagi hakkama saame.

Esimest päeva alustasime Simisalust soomatkaga Kollasaare soosaarele, tutvusime ümbritseva loodusega ja hakkasime endale ehitama hädamajutust.  Tegelikult olid eelmistest "ellujäänutest" pesad alles jäänud ja meie ülesanne oli neid täiendada ja endale mugavamaks muuta.  Naised jaotati nelja gruppi ja edaspidine tegutsemine toimuski grupiti.  Nii mõnigi käsitses kirvest ja saagi esimest korda,  paljudel tuli lõkkepuude raiumine väga visalt.  Oma kätega tuli meisterdada veel ka traadist ja puuoksast grillrest, puulusikas, räätsad ja õllepurkidest laternad. Õhtu eel sai proovida ka indiaanitüüpi telksauna. Öö möödus tulevalves ja külmetades.

Ühe põhilisema ülesandena pidid kõik omandama oskuse saada üles tuli, kasutades magneesiumpulka ja nuga. Nii toimus ka gruppidevaheline võistlus teemal, kelle tulease põletab kõige esimesena läbi lõkke kohale tõmmatud nööri.  Õpetlikke näpunäiteid sai metsa minnes kaasa võetava survival kit'i (ellujäämiskarbi) komplekteerimiseks. Näiteks võiks karp iseenesest olla pakitud erksavärvilise koti sisse, mida saab hädaolukorra puhul kasutada SOS-lipuna – see näiteks kõrgema puu latva üles tõmmata ja nii enda asukoht päästjatele  paremini leitavaks muuta.  Karbis iseenest võiks olla tikud või tulepulk, plaastrit, tablette, niiti ja nõela, kondoome näiteks vee transportimiseks, väike ellujäämise instruktaaž, glükoosi ja muud vajalikku.

Toidu valmistamine lõkkes pakkus samuti uusi ja huvitavaid kogemusi.  Esimese päeva lõunasöögiks tegime lõkkeleiba, mis koosnes veest, erinevatest jahudest ja õlist. Küpsetamise aluseks olid lõkkes olevad kivid, oksad või metsas leitav vanaraud. Neil, kes taigna ümber oksa keerasid, küpses leib paremini ja nad ei pidanud sööma pooltoorest leiba. Õhtusöögiks grillisime kilusid, tehti peedi- ja kaalikasuppi. Pühapäeva hommikuks sai putru, mis keedeti vanas Rootsi kiivris valmis, ja seda maitsestati sealtsamast korjatud metsvaarikatega. Viimaseks piduroaks valmistasid grupiliikmed pooltoorest kana. Huvitav selle puhul oli see, et kuigi toorained olid kõigil samad, siis toidu valmistamiseks valitud meetodid olid erinevad - kes keetis, kes grillis, kes hautas. 

Ja nii me ellu jäimegi! Omandasime uusi kogemusi, sõime rikkalikult ja meil oli vajadusel katus pea kohal.  Nüüd on vähemalt sissejuhatus ellujäämiskursusele tehtud ja kes soovib end veel ekstreemsemates tingimustes proovile panna, saab seda  teha juba järgmistel õppustel.