Üks meeldivalt metsapoole nädalavahetus ehk Laagrirutiinid 2017

Eeltöö sai tehtud juba varem, kui toimus teooriatund – räägiti läbi vajaminev varustus, tunnussõna ja lahingtunnuse kasutamine, veidi planeeritavatest tegevustest ja sellest, kuidas mingis olukorras käituda võiks ja tuleks. Eelnevalt läbitud sõdurioskuste BVÕ-st oli osa materjali juba tuttav, kuid osa päris uus, seega põnevust eelseisva suhtes jagus.

27. mai hommikul kogunesime Leholas, et pakkida laost kaasa vajalikku varustust: telke, tööriistu, kamovõrke, toitu, vett ja muud hädavajalikku. Samuti sai iga võitleja isikliku AK-4 (või relvamaketi), millest järgmiseks pooleteiseks ööpäevaks sai tema kõige ustavam kaaslane – ükskõik, kas püstitad telki või oled valves, sööd või magad, relva silmist lasta ei tohi. Viimase asjana pakkisime DAFi kasti iseennast ja sõit metsa võis alata.

Enne tööga alustamist eraldati meid kolme jakku. Esimene ja arvuliselt suurim jagu sai püstitamiseks eraldi telgi, teine ja kolmas jagasid omavahel peavarju ja püstitasid telgi ka korraldustiimile. Telgid maskeeriti võrguga, samuti kõik sõidukid – ikka selleks, et vastase terav silm meid metsas eristada ei suudaks. Seejärel maskeerisime ära iseend – camovärvide ja sallidega peideti ära katmata nahk, kuuseokstest ja taimedest valmisid uhked maskeeringud vestide ja rakmete külge. Paarikümne minuti pärast oli laagriplats inimestest peaaegu puhas, liikvel olid vaid asümmeetrilised põõsad ja mõni üksik sookoll. Seejärel jäi veidi aega niisama olesklemiseks ja toodi kohale lõunasöök. Peale lõunat aga lõppes igasugune molutamine...

Meie jagu sai esimeseks ülesandeks minna vaatlusposti paika sättima, ühtlasi saime enda kanda ka esimese valvekorra. Liikvel oli erinevaid masinaid, nii tsiviilautosid kui vastase omi, seega igav ei hakanud. Ainult jalad kippusid ära surema ühes asendis lebades. Siit ka väike soovitus iseendale ja teistele – enne metsaminekut tasuks magneesiumivarusid organismis tõsta või sobival kujul magneesiumi kaasa võtta. Samuti ei tohi mitte mingil juhul unustada sääsetõrjevahendit kotti pakkida. See on absoluutselt hädavajalik!

Veidi enne valvekorra üle andmist kuulsime kusagil väga lähedal veidrat häält – justkui lõõtsutamine või hingeldamine, samas näha kedagi polnud. Tuvastamisel läksid minu ja mu lahingpaarilise arvamused lahku – tema pakkus, et lind ja mina, et koer. Või oli see ehk hoopis liiga pikalt hinge kinni hoidnud vastase luuraja? (Tagantjärele mõeldes võis tegu siiski linnuga olla, sest koer või inimene oleks ka põõsaste raginat ja muud müra tekitanud.)

Et me mingil juhul mugavaks ja lodevaks ei muutuks, siis niipea kui laagrisse tagasi jõudsime, koguti meie jagu kokku ja saadeti metsa vastasele säru tegema. Enne seda õppisime veidi rünnakutaktikaid  ja juba suundusimegi vastase oletatava asukoha poole. Vastane avas tule, kuid nähes, et me oleme hambuni relvastatud ja tigedad (sest olgem ausad, kõht oli juba üpris tühi), lasi vastutule all kiirelt jalga.

Kolmele tunnile QRF-ina (Quick Reaction Force) järgnes poolteist tundi patrullimist ümber laagriplatsi ja umbes sama palju valvet vaatluspostil. Vaatlus oli sedapuhku sündmustevaesem – kohalikud olid ringisõitmise lõpetanud ja ka vastane ei suvatsenud ka enam näole anda. Valve lõpetas vaatlusposti kokku korjama saadetud teine jagu.

Selleks ajaks olime umbes üheksa tundi aktiivselt tegevuses olnud, mööda metsa jooksnud, ümber laagriplatsi kõndinud ja liikumatult vaatluspostil lamanud. Väsimus kippus peale ja kolmetunnine puhkepaus oli tõeline õnnistus – hoolimata asjaolust, et kaks ülestikku laotud sooja pesu särki vormi ja magamiskoti all ei suutnud minu sisemist külmavarest piisavalt soojenda, õnnestust valdav enamus nendest kolmest tunnist päriselt magades veeta. Lisaaega näpistasime juba QRF vahetuses olles, sest tol hetkel meid aktiivses tegevuses ei vajatud. Umbes 4-4.30 paiku tõusime jaoülema ettepanekul üles, et hommikust süüa – kahtlustäratavalt kaua oli olnud üpris vaikne, seega võis arvata, et peagi on oodata actionit...

Kaua ootama ei pidanud, kiirelt läks lahinguks ja varsti alustasime kogu rühmaga vastase suunas liikumist. Siinkohal jällegi väike soovitus: kui oled magamiseks endale hulga riideid selga ladunud, eemalda need, kui üles tõused. Jah, väljas võib ikka veel jahe olla, kuid usu mind, sa ei taha leida end järsku välja tulnud lõõskava päikese käes mööda metsa jooksmas, riietatuna nagu eskimo. Aga lõpp hea, kõik hea – vastasele sai korralikult vatti antud ning kuna me oleme siiski tsiviliseeritud inimesed, said vastase langenud võitlejad isegi peene matusetalituse. :D Instruktorid kiitsid rühma motivatsioonitaset ja valusavõitu lihased andsid põhjust enda üle veidi uhke olla – sai ikka korralikult liigutatud järelikult!

Kellel vähegi võimalik, soovitan kasvõi kord aastas end mõnele metsaõppusele tuulutama minna. Miks? Sest see on ideaalne võimalus saada eemale igasugustest argiprobleemidest, tõmmata kopsud metsaõhku täis ja võib-olla veidi päikestki saada. Ja muidugi oma võimeid proovile panna. Metsast välja tuled tohutu hulga positiivsete emotsioonide, valutava keha ja puhanud mõistusega. Ja saad aru, kui suur luksus on soe söök, voolav vesi ja seep ning omaenda voodi. Sellele viimasele võiks küll lausa ausamba püstitada. :)

Teine ausammas läheks meie vahvatele  (rühma- ja  jao)ülematele ja instruktoritele – aitäh, et meiega nii kannatlikud olite! Metsas näeme!

Fotod: Piret Valge