Tühja kõhuga sõda ei peeta

Kui Harju Ringkonna tiim jõudis Rohuküla sadamasse, oli laev juba väljumas. Praamil oli õnneks meile viimane autokoht.

Kohe, kui autost välja tulime algas missioon. Koheselt haarasime kinni intervjueeritava, kes oli laeva meeskonnaliige. Laeva maabumiseni oli meie eesmärgiks koguda võimalikult palju informatsiooni. See meil ka õnnestus. 

Me ei andnud asu ei kohvitajatele ega supisööjatele- kõigil tuli anda peaaegu vabatahtlikult vastuseid, isegi neil, kes lubasid end tülitada ainult suure mure korral. Mitmed ka vastasid, et ei ole siiski Naiskodukaitsest midagi kuulnud. Esimesena seostus Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega kaevik ja metsas matkamine.Kaeviku kaevamise kohta jagati ohtralt kasulikke nõuandeid ja nippe, peaasi, et oleks käepärast terav kirves. Kaevikus õpib kõige paremini üksteist tundma. 

Mõtlepanev oli ühe eaka mehe mure, et meeste tervis on kehv ja nad enam ei suuda, naisedaga peavad nüüd ise kodu kaitsma. Ühesõnaga, saime teada, mida Naiskodukaitsest mõeldakse. Ja mõeldakse igasuguseid asju. Näiteks Kaido arvas, et Naiskodukaitse tegeleb tagalas söögi tegemisega. Mart kinnitas samuti stereotüüpi, et naised on tagalas suppi keetmas. Mees oli aga kindel, et Naiskodukaitset on väga vaja: „Tühja kõhuga sõda ei peeta,” ütles ta. Ka Ivarile väga meeldis, et naised on Naiskodukaitses, aga lahinguväljal võiksid nad süüa pakkuda, et las olla naised mujal kui kaevikus.

Üks on aga kindel, et blondid sobivad kaevikusse, peaasi et ellu jäävad. Lõppkokkuvõttes pole juuksevärv ka oluline, tähtis on õige väljaõpe.