"Tere, Vormsi!" ehk naiskodukaitsjate retk kohaliku kultuuri jälgedes

Varahommikul kogunesid naised Rohuküla sadamasse, et jõuda aegsalt praamile. Alla tunnise praamisõidu möödudes ütlesime: „Tere, Vormsi!“  suuruselt neljandale saarele Eestis. Sviby sadamasse olid meile vastu tulnud kaks naiskodukaitsjat  Riima ja Veronika. Nemad on saare elanikud ning koostasid meile kultuurse päeva. Kes siis ikka kõige parem giid on kui mitte kohalik?

Suuremalt osalt on Vormsi rootslaste meelissuvituspaigaks. Varem oligi Hiiurootsi saar Ormsö. Muidugi on palju eestlasi, kes soetavad endale suvekodu või sätivad end alaliseks saarele elama. On selleks mitmeid põhjuseid. Kodukohad, vanavanemate juured või vajadus rahu ja vaikuse järgi. Suvel meelitab saar end külastama. Kui Vormsil ringi tiirutada jäävad silma imelikud võõrkeelsed kohanimed. Ainuke, mille peale seltskond kaasa rääkida oskas, oli Suuremõisa. Mõni kohanimi on naljakas, kahemõtteline, kuid nendega harjub kiirelt. Meiegi hõikasime rõõmsalt, et näe olemegi taas saare keskpunktis Hullos. 

Prästvike järv, mis on tekkinud kunagisest merelahest, võlus meid mullitava allikaga. Sai mõtteid koguda, koha tunnetust naha vahele ammutada ja allikaveega nägu pesta. Järveni viis mitu väikest matkarada ja boonuseks vaatetornid.

Huitbergi paekühm jättis väga emotsionaalse tunde. Ümberringi taevani ulatuvad kuused. Haudvaikus, meie ja ilus legend, lugu Trollidest. Sealsamas võtsime üles Eesti rahvaviisi, eks ikka selleks, et Trollid rõõmustaksid. Laul lauldud, panime jooksu niikuis jalad võtsid. Äkki ärkavad maapinnast, kosivad veel endale naisteks ja viivad pimedasse koobastesse aastateks ära. Aeg sealjuures jääb seisma.

Saxby majakas on Vormsi vanim. Asub lääne-looderannikul, ehitatud 1864. aastal malmplaatidest ja on 24 m kõrge. Kes kõrgust ei kartnud, sai tuletorni vaateplatvormist suurepärase vaate Vormsile. Merejoonele lähemale liikudes jäävad silma klibusele pinnasele üles laotud merekividest tornid. Eks need püsivad seal täpselt nii kaua kuni loodus sekkub või kukutavad neid inimesed ise. Sealsamas kasutasime võimaluse supluseks ning Riima ja Veronika juhendamisel pusisime ka külajutte edasi rääkida, nii nagu seda on teinud Vormsi naised, bindbongen käsivarrel rippumas ja "käed käivad, suu käib" stiilis. See, et külajutt suust suhu edasi kandes moondub, ei üllata kedagi, aga et viimane külajutu versioon erines algsest nagu öö ja päev, ajas korraga nii naerma kui pani sügavalt mõtlema.

Vormsi kalmistu on ainus Eestis, kus maapinda katavad tihedalt suuremad, väiksemad ja tibatillukesed rõngasristid, siin asub maailma suurim päikeseristide kogu. Paljudel neist kivisse raiutud tekstki loetav. Kindlasti kui saarele satute, soovitan oma silmaga üle vaadata. 

Parunikivi on ajaloomälestis. Otto Friedrich Fromhold von Stackelberg, kelle pojad raiusid isa mälestuseks teksti on üsna selgesti loetav, kuid sammal võtab võimust. Kivi on võetud looduskaitse alla ja kuulub ka kultuurimälestiste nimistusse. Räägitakse, et Vormsi viimane parun oli armastanud selle kivi juurde jalutukäike teha ja et ka rändajal tuleb oma mõtetega vähemalt üks kiviring läbi käia. Tegime seda meiegi. Tundsime, et grupipildiks on see suursugune rändrahn just sobilik. 

Eelnevalt mainitud saare halduskeskus on Hullo. Seal külastasime kohalikku kaubamaja ja käsitööpoodi. Imepisikesed kootud labakud, sokid püüdsid kohe pilku. Rõngasrist on selle saare sümbol. Seda näeb sepistatult, maalitud, tikitud, käsitööseebil – ja õllel ning meepurgil.

Kui sa satud Vormsile, siis julgen sulle soovitada Tare-Tarekese söögi kohta. Menüüst leidus lambakintsu, veise- ja kalakotlette, hamburgerit ja see narmaskukeseene kaste… mmmm…viis keele alla. Soovi korral saab end kostitada koogi, kohviga või teha täiusliku päeva lõpuks üks konjaki snaps. Meie jäime pakutavaga väga rahule.

Enne kui kojusõidu praam väljus, tegime paaritunnise käsitööringi kohalikus trahteris Krog No. 14 (loe “kru:g nummer fju:rton”). Kuulu järgi olla kunagi saarel olnud 13 kõrtsi, see koht kannab täna edasi Vormsi traditsioonidega kõrtsikultuuri. Saime valmistada ilusaid lihtsaid rahakaarte, pärlitest käekette ja kiiruse peale ajada paelaotsa puust mumme. Arutasime koostöövõimalusi. Mis edasi ja kuidas? Ühes olen ma kindel, et igas Eestimaa nurgas on vähemalt üks naiskodukaitsja. Tore on see, et kaks on lausa Vormsi saarel.