Mareti lapsepõlv möödus selles samas majas, mille suures hoovis jätkus mängimisruumi nii lastele kui ka koertele. „Ma sain lapsepõlvest kaasa austuse vanemate inimeste vastu,“ jutustab Maret, kellele meeldis väga kuulata oma vanaema lugusid sõjaajast. Mareti vanaema Aurelie Hildegard oli sõja alguses 24-aastane ning ta rääkis Maretile, kuidas tema enda vanemad ja vanavanemad sõja ajal elasid. Tollal tehti kõvasti talutöid ja saadi kõigega hakkama. Inimesed ei kartnud tööd ning ei visanud kulpi nurka ega püssi põõsasse. Hiljem on Maret meenutanud, et nendel inimestel, kes olid pidanud elus nii palju läbi elama, oli mingi teistmoodi julgus, mis avaldas talle suurt muljet ja mida ta on ka enda juures tundnud. Juba lapsepõlves oli tema loomuses pigem vanemate inimeste seltskonnas viibida, nende elulugusid kuulata ja nendelt õppida. Mareti sõnul ongi tema õppimisstiil „vaata ja tee järele“ ehk võtta eeskuju nendest, kellest on eeskuju võtta. Paljuski kasvatas teda ja vanemat õde Liinat vanaema, kes oli kodune ja kellel jätkus aega laste järele vaatamiseks, kui vanemad tööl olid. Lasteaias Maret ja Liina ei käinud, aga juba viie aastasena oskas Maret ladusalt lugeda ja kooliminek läks hästi sujuvalt. Maret kasvas üles koos muinasjuttudega, eriti hästi on talle meelde jäänud „Tark mees taskus“ ja „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. „Täna ei ole peaaegu ühtegi olukorda, kus ma ei suudaks tsiteerida või meenutada mingisugust rahvajuttu või leida paralleele mõne muinasjutuga,“ tõdeb Maret. Kuidas vanaema aga kahe tüdrukuga hakkama sai? Päris hästi, sest Maret oli loomuselt pigem rahulik ja mõtlik laps, kuid see ei tähenda, et ta kunagi sekeldustesse ei sattunud. Üldjuhul juhtus Maretil erinevaid äpardusi, sest häid ideid, kuidas mänge huvitavamaks teha, oli tal alati varrukast võtta. Lapsepõlves veetis ta ilmselt rohkem aega puu otsas kui maa peal. | ||
Šokolaadikamakad ja püssirohi
Mareti isa Toivo oli jahimees ja naljamees, aga elukutselt oli ta hoopis elektrik. Suuremad ja väiksemad elektritööd tegi isa majapidamises alati ise ära ja Maretki sai teinekord isa abistades käe külge panna, kuid millegipärast on just isa jahimehe tegevused eriti elavalt Maretile meelde jäänud. Pärast suuremaid jahiüritusi koguneti enamasti nende koju ja jahimeestel oli alati põnevaid jahilugusid rääkida. Üks Mareti eredamaid elamusi oli toore põdramaksa söömine. Maks lõigati hästi õhukesteks viiludeks, pandi leivale, raputati pipart ja soola peale ning ülimaitsev võileib oligi valmis. Maretile on ka hästi meelde jäänud, kuidas vann oli pärast isa jahilt tulekut täis looma verd ja liha hunnikuid ning kuidas jahimehed nülgisid loomi otse hoovi peal. Lapse jaoks oli see põnev ja kellelgi ei tekkinud kordagi tunnet, et laps ei tohiks seda näha. „Kaasamisega tekib tööharjumus ja see arendab lapses võimet erinevate olukordadega kohaneda,“ on Maret kindel. „Kui veel jahimehe lugusid meenutada, siis ma mäletan, kuidas me kaalusime koos isaga püssirohtu, kuna tol ajal tegid jahimehed oma padrunid ise. Isal olid hästi imepisikesed väikesed kaalud ja pisikesed kaaluraskused, mis meile väga meeldisid, sest need olid lihtsalt nii nunnud. Isa leidis meile kohe hea rakenduse ja lubas meil püssirohtu kaaluda, kuna meie väikeste sõrmede vahelt ei kukkunud need kaaluraskused kogu aeg maha. Ta ütles meile täpse koguse, mis me pidime iga padruni sisse kaaluma ja nõnda me siis õega koos kaalusime neid portsjoneid ja panime padrunite sisse. See oli väga põnev. Ma arvan, et olin siis pigem eelkooliealine plikatirts. Kusjuures mulle siiani väga meeldib püssirohu lõhn ja sealt võib-olla tekkiski mul huvi relvade vastu,“ jutustab Maret põnevat lapsepõlvelugu. Kui Maret oli väga väike, siis töötas tema ema Ilme Kalevi kommivabrikus. Üks varasemaid mälupilte ema kommivabrikus töötamise ajast on Maretil see, kuidas ta leidis mööda tuba ringi kolades voodi alt suured šokolaadi kamakad, mis olid ilmselt kommivabrikus ülejäänud. „Lapsena oli õudselt tore midagi sellist voodi alt leida, eriti arvestades, et olen terve elu suur maiasmokk olnud. Võtsin kamaka, ampsasin natuke ja jätkasin oma toimetustega,“ muigab Maret. Kommivalmistaja amet tundus lastele nagu tõeline unistus. Hiljem töötas ema poemüüjana kodu lähedal kaupluses, mis oli ka väga tore, sest selleks poeks osutus leiva-, saia- ja kommipood. Maret meenutab: „Kaupluses saime õega koos emal abiks olla, aitasime kaupa välja panna ja teinekord lubas ema meil ka leti taga olla. Kusjuures see oligi see hetk, kui ema õpetas mulle arvelauaga arvutamist. Nii naljakas kui see ka ei tundu, siis sellel ajal väiksemates kauplustes kassaaparaate ei olnud ja kogu arvutamine käiski arvelauaga. Kaardimaksetest ei teatud sellel ajal midagi!“
Nimeks oleks saanud hoopis Piret
Maret on pere noorim laps ja õe Liinaga on Maretil vanusevahet ainult üks aasta ja üks kuu. „Eks me lapsepõlves ikka kaklesime ka omajagu, aga kes ei kakleks. Lastena olime me ikka väga erinevad – mina olin rohkem metsa poole, aga õde oli tänapäeva mõistes pigem natuke beibe. Just täiskasvanueas oleme aru saanud, et oleme sarnasemad, kui tegelikult arvame. Seda eriti oma huumorisoone poolest. Oleme omavahel arutanud, et millest meie vahelised pinged tekkida võisid ja jõudsime järeldusele, et tol ajal pandi temale kui vanemale tütrele kõrgemad ootused ja mina olin see pesamuna, kelle eksimused alati välja vabandati. Sageli oli vanem laps see, keda rohkem manitseti ja öeldi, et sina oled ju vanem ja sa peaksid paremini teadma. Täna seda meenutades mõtlen, et tema oli ju ka laps. Aga selline see tõekspidamine vanasti oli, keegi ei teadnud, millist pinget sellega lastele tekitati.“ Kui Maret sündis, oodati väga poeglast, sest tütar oli juba olemas. Siiski oli eriti just isa teise tütre saamise üle väga uhke. Nimepanekul läksid vanaema ja isa vaidlema. Vanaema tahtis, et lapse nimeks saaks Piret, aga isa jäi resoluutseks ja ütles, et tema tütre nimeks saab Maret ja nii on. Erinevus on küll ainult kahes tähes, aga Maret muigab kavalalt, kui ütleb, et tal on hea meel, et Piret ikkagi peale ei jäänud, sest Mareti nimel on rohkem iseloomu. Õega on nad elu jooksul mööda väga erinevaid radu käinud, kuid tänaseks on mõlemad jõudnud Naiskodukaitsesse. Lisaks töötavad nad mõlemad Päästeametis.
Klaverimäng kasvatas enesedistsipliini
Kui Maret oli 7-aastane, siis ostis isa koju klaveri ning Maret ja Liina pandi klaveriklassi. Perekonnas olid pea kõik musikaalsed, välja arvatud Mareti isa. Temale oli tõesti elevant kõrva peale astunud, kuid millegipärast oli just isa see, kes tütred klaverit õppima pani. „Mul on hea meel, et isa seda tegi, mulle meeldis väga klaverit mängida ja õppida. Õele vist nii väga mitte, aga eks ma tahtsin ju natuke õest parem ka olla, sest vanema õena pandi lootused rohkem temale. Võib-olla on sealt pärit ka minu enesetõestamise soov, ma tahtsin kõigile näidata, et ka mina saan hakkama,“ ütleb Maret.
Muusikat kuulati neil kodus alati palju. Maretile meeldis väga „Soovikontsert“, mida lasti raadiost kindlatel kellaaegadel. „Üks suur lemmik oli mul Marju Läniku „Päikesemaa“, selle kaunis meloodia ja sügavad sõnad. Iga kord, kui istusin ja kuulasin, vajusin kuidagi unistustesse ja pisarad tulid silma, olin siis selline eelkooliealine. Meelde jäi veel „Hotel California“ mis meeldis mulle niivõrd, et ma sättisin juba hommikul ennast raadio ette ootama,“ meenutab Maret. Hiljem teismelisena tuli ka see aeg, kui sai raadiost lugusid lindistada, aga päris lapsepõlves seda võimalust polnud. Siis tuli lihtsalt kuulata seda, mis raadiost tuli, ja olla selles hetkes...
Õnnetus õlaga sundis plaane muutma
Mareti esimene töökoht oli 1998. aastal Tallinna Kaubamajas. Algul oli tal pärast keskkooli lõppu plaanis minna tolleaegsesse Pedagoogilisse Instituuti (praegu Tallinna Ülikool) psühholoogiat õppima, aga kuna ta vigastas päev enne eksamit väga raskelt õlaliigest, jäi see plaan katki. Õlaliigese pärast pidi ta terve suve kodus veetma ja 18-aastasele noorele tundus see lausa maailma lõpuna, sest kõik plaanid läksid ju untsu. Kui õlaliiges oli paranenud, siis teadis Maret hästi, et ei saa jääda niisama käed rüpes istuma ja on vaja tööle minna. „Ma kõndisin kesklinnas, jalutasin niisama ringi ja vaatasin mingi hetk, et oo, Tallinna Kaubamaja. Mulle meenus, et vanaema oli alati öelnud, et julge pealehakkamine on pool võitu, seega astusin sisse Tallinna Kaubamaja toidukaupade osakonda, sammusin enesekindlalt kulinaarialeti juurde ja küsisin, et ega teil juhuslikult tööd pakkuda ei ole,“ jutustab ta.
Kaubandusmaailm oli talle meeldinud juba lapsepõlvest, kui ema poodides töötas, kuigi Maret tahtis lapsena saada hoopis hambaarstiks, politseinikuks või stjuardessiks. Ootamatu tööküsimine läks väga hästi ja nädala pärast alustaski Maret tööd Tallinna Kaubamajas. Sinna jäi ta rohkem kui kaheks aastaks.
Kuna psühholoogia jäigi õppimata, aga õpihimu ikka säilis, siis astus Maret mõni aasta hiljem Tallinna Tehnikaülikooli, kus asus õppima ärijuhtimist, aga ta lõpetas hoopis majandusarvestuse eriala. Maret tunnistab, et see ei ole kunagi päris tema teema olnud. Siiski aitas see avastada tal endas reaalpoole, mis on talle hiljem kasuks tulnud. „Toitlustuses on samuti oluline kalkulatsioone teha.“
Kriket viis Naiskodukaitsesse
Oma lapsepõlvest peab Maret suurimateks mõjutajateks vanaema ja isa, aga ka hiljem on ta kohanud palju huvitavaid inimesi, kes aitasid tal edasi liikuda teekonnal, mis ta lõpuks Naiskodukaitsesse viis. Ometi oleks aga kõik võinud hoopis teisiti minna. 2004. aastal täitis Maret ühe oma lapsepõlveunistuse ja läks stjuardessina lennukile tööle. Ta töötas Finnairi tütarfirmas Aero Airlines, mis teenindas Soome siselende näiteks sellistesse kohtadesse nagu Kuopio ja Kittilä. Hiljem, kui Aero Airlines oma tegevuse lõpetas, oleks Maret saanud minna Finnairi kauglende tegema, kuid ta tundis, et tema laps on veel liiga väike ja ka tema ise oli juba liiga pikalt kohvrite otsas elanud. „Kui oleksin Finnairi läinud, ei olekski ma võib-olla kriketi ja Naiskodukaitseni jõudnud,“ arvab ta.
Maret liitus Naiskodukaitsega 2010. aastal, aga militaarmaailm köitis teda juba varem. Ta oli telekast näinud, kuidas naised osalevad Erna retkel ja tänu sellele tekkis tal suur soov ennast samamoodi proovile panna. Mõte Naiskodukaitsega liitumisest jäi temaga, aga alguses ei olnud tal selleks mahti, kuna ta töötas väga palju laevade ja lennukite peal ning aega oli vähe.
Mareti õde Liina liitus Naiskodukaitsega 5 aastat hiljem, kui taasaktiveeriti Sadama jaoskond. „Ma ütlesin talle, et siin on paber, kirjutad alla ja tuled,“ naerab Maret. Liina ühineski Sadama jaoskonnaga, kuigi mitte päris kohe.
Seostus eelkõige militaarmaailmaga
Ajal, kui ta veel Naiskodukaitsega liitunud ei olnud, tundus see olevat koht, kus tegeletakse eelkõige militaarteemadega. Seda, et on ka mingit pehmemat tegevust, ei osanud Maret oodata. Sellegipoolest vastas Naiskodukaitse täielikult tema ootustele, aga ka ootused on ajas muutunud. Maret otsis ise endale neid tegevusi ja valdkondi, mis teda huvitasid, näiteks erinevad patrullvõistlused, relvaõpped, välitoitlustus jne. Aktiivse inimesena on Maret endale alati Naiskodukaitses mitmekülgset tegevust leidnud. 2011. aastal alustas ta Naiskodukaitse instruktorina tööd Kaitseliidus, kus töötas 10 aastat.
Naiskodukaitse on aidanud Maretil rohkem oma planeerimisoskust arendada, kuna Naiskodukaitses tuleb teatud asju rohkem ette planeerida ja kauem analüüsida. Selles on talle suureks eeskujuks olnud Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming. „Airi on üliinspireeriv ja võimas. Vahel ma ikka mõtlen, et kuidas ta suudab seda kõike teha ja seal kõige ees olla,“ tunnistab Maret, ent ka tema enda töö on andnud väga häid tulemusi. Näiteks on tema käe alt tulnud päris mitu aasta naiskodukaitsjat: Krista Kiil, Anneli Looken ja Annely Koolmann. „Õpetamine on mulle alati meeldinud,“ sõnab Maret. „Mul on hea meel, kui ma näen oma töö tulemust. Kui ma suudan kedagi inspireerida edasi tegutsema ja paremaks saama, siis tunnen, et minu töö on hästi tehtud.“
Huvitavad hetked toitlustuses
Välitoitlustuse erialaga puutus Maret kokku juba enne, kui tal olid BVÕ-d läbitud. Algul ei mõelnud ta üldse midagi sellesuunalist ette võtta, aga kui toonane toitlustusgrupi juht Sirle Baldesport-Märss saatis üleskutse, et lahinglaskmisele on toitlustajaid vaja, haaras Maret härjal sarvist. Väljas oli sügav talv ja miinuskraadid ning lõpuks jäi väljaõpe üldse ära – üle kahekümne kraadi külma ja tugev tuisk oleksid väljaõppe osalejate jaoks ohtlikuks muutunud. Paar päeva hiljem mindi uuele katsele ja Sirle määras Mareti väliköögi ülemaks, kuigi tollal olid tal välitoitlustusest alles üsna ähmased teadmised. Ilmselt mängis siin rolli asjaolu, et Maret on väga ettevõtlik ja ühegi keerulise olukorra ees põnnama ei löö. Esimene toitlustamiskogemus oli lõbus sündmus, mille meenutamine Mareti ka aastaid hiljem naerma ajab, olgugi et väljaõppel osalejate jaoks see ilmselt nii lõbus ei olnud. Maret toonitab, et iga kord, kui alguses on piinlik, saab pärast vähemalt selle üle naerda. „Ilm oli täiesti ekstreemne, kõik asjad jäätusid kohe ära, kui neid pesid,“ jutustab ta. „Meie menüüs olid kartul ja lihakaste. Kui söök oli valmis, siis märkasin, et kaste on kuidagi kahtlaselt vedel. Hiljem leidsin kadunud jahupaki, mis oleks pidanud ka kastme sisse minema. Mingil hetkel tuli veebel Kainar Kruus ja ütles nii muuseas, et mis teil siin köögis juhtus, mehed kurdavad, et kartulid olid kõvad ja kaste vedel. Suht piinlik, kuid samas naljakas olukord, toit oli õnneks siiski söödav ja söödud ta sai. No ja pärast jäi mannapuder ka vedelaks, kuna üks mannapakk otsustas ära kaduda. Mul oli kindlasti selline nägu ees, nagu oleksin seda kõike juba kaks aastat teinud, aga tegelikult olin ma siis toitlustuse vallas ikka päris roheline. Ma teadsin seda ise ka väga hästi, aga ma otsustasin siiski asjale positiivselt läheneda ja üldplaanis sai kõik sai tehtud ja kõvasti naerda ka.“ Alguses võttis Maret tagasisidet rohkem hinge, kui keegi ei olnud tehtuga päris rahul, aga nüüd võtab ta igasuguse tagasiside juba hea meelega vastu, sest selle eesmärk on ju aidata edaspidi paremini teha. „Keegi meist ei ole täiuslik ja alati saab paremini,“ on Maret veendunud. Teine huvitav hetk välitoitlustuses oli ühel Kaitseliidu õppusel „Hunt“, kus väliköögile toodi Kaitseväe jaopakid. Selle asemel, et need väliköögi juurde tuua, pandi 4-5 alust toitu aga kogemata maha väliköögist paarisaja meetri kaugusele metsa. „Meil läks ikka vähemalt 3 tundi enne, kui koos oma meeskonnaga kõik toidupakid välikööki tassitud saime. Kuid see ongi olukord, kus peab olema paindlik ja kohanemisvõimeline. Kui on antud ülesanne ja ülesande täitmise aeg, siis tuleb see täita isegi siis, kui selleks tuleb ennast kõvasti ületada,“ jääb Maret kindlameelseks.
Maret on olnud staabi-ja tagalakompanii väliköögi ülem ja läbinud 2013. aastal ka välikoka kursuse. „Väliköögi ülemana oli kogu toitlustuse logistika minu peal. Juhtus ka huvitavaid logistilisi apsakaid, näiteks oli midagi läinud sassi ilmselt juba kõrgemal logistika tasandil, nii et mõni üksus sai endale toidupakid, mis sisaldasid makarone ketšupi ja konserviga, teised jälle need pakid, kus oli hapukapsas ja kartulipuder. Nägime kõvasti vaeva, et seda segadust lahendada. Mäletan, kuidas ma mitu tundi auto kastis erinevaid toiduratsiooni kaste ümber tõstsin ja märgistasin, et iga üksus saaks ikka õiged toidupakid ja see oli tegelikult füüsiliselt päris kurnav, jõusaali eest,“ naerab Maret.
Eesmärk on oluline
Mareti jaoks peab tema tegevusel Naiskodukaitses olema mingi mõte ja suurem eesmärk. Talle on tähtis, et see, mida ta teeb, on inimestele ja Eestile päriselt kasulik. Praegu on Maret valinud oma teeks teiste õpetamise ja oma aastate jooksul omandatud teadmiste edasiandmise. Ta on vabatahtlik sõdurioskuste ja tuleohutuse instruktor. „Ma võin olla ka jalaväelane, aga see ei ole tegelikult see, mida ma teha tahan,“ tunnistab ta. „Võib-olla on asi ka vanuses kinni ja nooremana istuks see mulle paremini, aga mul on see kogemus olemas. Täna ma tean, mis ülesandeid peavad täitma jalaväelased ja mis ülesandeid täidetakse tagalaüksuses. Ma austan kõiki üksuseid, kes lahingutegevuses oma rolle täidavad, kõigi töö on oluline, sest kogu lahingutegevus on nagu kellavärk. Kui kellal on ükskõik kui pisike kruvi või hammasratas puudu, siis kell ei tööta. Sellepärast on igaühe ülesanne ja roll, olgu see nii suur või väike kui tahes, eesmärgi saavutamisel oluline.“ Maret on määratud ka sõjaaja ametikohale. „Kui mulle teatis koju tuli, siis ma nägin sellest ainult väikest osa, kus oli kirjas, et „sõjaaja ametikoht, vaja kohale ilmuda“. Esimene mõte oli, et okei, nüüd peab kiiresti reageerima, süda peksis ikka päris kõvasti. Nii ma siis jätsin kõik sinnapaika ja jooksin ruttu postkontorisse. Tähitud kiri pisteti mulle pihku, rebisin selle kiiresti lahti ja… tegemist oli ainult ametikohale nimetamise teatisega. Hingasin kergendunult, et veel ei ole vaja kuhugi joosta, kuigi tegelikult ma olin selleks valmis.“
Võistlemine ja eneseareng on elus tähtsal kohal
Küsimusele, kust tema energia tuleb, Maret vastata ei oska. „Ma arvan, et see on lihtsalt minu loomuses, ma ei suuda olla ilma midagi kasulikku tegemata.“
Maret on alati väga võistlushimuline olnud, aga mida vanemaks ta saab, seda vähem oluliseks võit tema jaoks muutub, mis ei tähenda, et talle võitmine ei meeldiks. Ta võitleb alati kuni viimase veretilgani. Maretile meeldib ennast ületada – kui ei lähe plaanipäraselt, siis ei lähe, aga tegutsemises peitub siiski eneseareng ja saab omandada kogemusi, mida pärast oma edasises tegevuses kasutada. Eneseareng on Mareti jaoks väga oluline. „Mulle on oluline, et ma saan iga päev öelda, et olen midagi uut õppinud või teinud midagi elus esimest korda. Naiskodukaitses olen ma saanud edasi areneda, iseennast teostada. Olen võtnud vastu kõik võimalused, mis Naiskodukaitse mulle on pakkunud, ja eks ma olen ka ise neid võimalusi otsinud.“
Viimased poolteist aastat, kui Maret oli kriketinaiskonna kapten, käis Eesti Naiskond päris palju välismaal võistlemas. Oli võite, oli kaotusi, kuid kõige olulisemaks peab Maret siiski emotsiooni ja mängu ilu. Kuna kapteni amet on vastutusrikas ja võtab väga palju aega ja energiat, siis otsustas Maret 2024. aasta lõpus naiskonna kapteni ameti maha panna, et keskenduda rohkem Naiskodukaitse tegevustele, kuna tema süda on ikka Naiskodukaitses ja ka mõttemaailm rohkem sarnane. Maretile meeldib, kuidas naiskodukaitsjad suudavad juhtida ja eestvedajad olla. Nad saavad aru, mis hetkel on vaja käsku täita ja mis hetkel ise ohjad haarata. „Naiskodukaitsel on palju sisu,“ ütleb ta. „Meie inimesed töötavad koos ühise eesmärgi nimel. Üheks sellise ühistegevuse tulemuseks oli ka Lõuna jaoskonna taasasutamine.“
Maret on oma naiskodukaitsjaks olemise ajal taasaktiveerinud või -asutanud kaks jaoskonda: Sadama ja Lõuna. Lõuna jaoskond ei oleks Mareti sõnul sündinud ilma teotahtliste ja omavahel kokku sobivate mõttekaaslasteta, kes ihkavad rohkemat. „Lõuna jaoskonna esimeseks taasasutamise järgseks esinaiseks valituks saamine on suur au. Olen õppinud juhtimise osas seda, et kõike ei pea ise ära tegema ja tuleb lasta ka teistel teha ja areneda. Minu ülesanne on suunata, toetada ja loomulikult ka ise teha, kuid mitte kõike. Usaldus oma kaaslaste vastu mängib siin olulist rolli. Paremat juhatust kui praegune Lõuna jaoskonna juhatus ei oska ma tahtagi.“ Maretit inspireerib väga see, kuidas alati ei pea inimestele ülesandeid andmagi, vaid nad võtavad need endale vabatahtlikult ise.
Piduri tõmbamise oskus tuleb aastatega
Maret ei ole inimene, kes naudib ainult arvuti taga istumist, kuigi ka see töö on vajalik. Ta armastab toimetada värskes õhus ja midagi päriselt teha. Naiskodukaitses meeldivad talle metsamatkad, militaarmatkad ja muud tegevused looduses. Oli aeg, kus Maret oli samaaegselt Naiskodukaitse instruktor, spordigrupi juht ja toitlustusgrupi juht. Spordigrupi juhiks värvati ta juba siis kui ta oli olnud alles kuu aega naiskodukaitsja ning paar kuud pärast seda sai temast Naiskodukaitse instruktor.
Kasutamata energiat on inimesel palju. „Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming on ka alati öelnud, et kui tunned, et nüüd kohe üldse enam ei jaksa, siis oled tegelikult ära kulutanud ainult pool oma energiavarudest.“ Maret usub sellesse teise poolde ja püüab oma kasutamata energiavarudele ligi pääseda – nooremallohvitseri kursusel tundis ta seda eriti teravalt, kuid ta ei andnud alla ja lõpetas kursuse edukalt.
Väga oluline on aga osata iseendale pidurit tõmmata, kui vaja. „Selle oskuse olen ma peaaegu selgeks saanud alles viimaste aastatega. Ega sellest enne aru ei saagi, kui tunned, et keha annab järele, sest tahtejõud ja vaimujõud on tegelikult füüsilisest kehast palju tugevamad. Praegu on mul ümberringi nii palju tegusaid inimesi, keda ma võin usaldada ja ma tunnen, et saan piduri tõmbamist endale rahulikult lubada.“
Vahel juhtub aga nii, et pidurid ongi päriselt läinud. „Mulle tuleb meelde, kuidas ma sõitsin 2019. aastal ühele eriala NAK'i kursusele Kloogale, kus ma olin kursuse instruktor. Mulle anti malevast just kaitseväelt saadud GD, see on selline mersu dziip. Ootamatult kadusid aga autol enne Keilat pidurid ära. Ehmatus oli suur, süda tahtis rinnust välja hüpata, kuid suutsin siiski kaine mõistuse säilitada ja vaatasin juba ringi, et millisesse kraavi on kõige pehmem maanduda. Ma ikka pumpasin seda pidurit päris meeleheitlikult ja keerasin lõpuks suure hooga bensukasse sisse ja seal, käiguga pidurdades, jäin kuidagi pidama,“ jutustab Maret oma ekstreemsest autosõidust. „Mul on hea meel, et ma ei lasknud paanikal võimust võtta ja suutsin rahu säilitada.“ Tegelikult Maret väga hästi pidurdada ei oskagi. See selgus siis, kui ta läks A-kategooria juhiluba tegema, aga lõpuks jäi tal kursus pooleli, kuna ta ei suutnudki pidurdamist selgeks saada. Kindlasti on tal plaan kursust jätkata, aga siis, kui on tema jaoks õige aeg. Hoolimata sellest, et mootorratturi juhiluba jäi saamata, lubasid virgatsi rühma kamraadid, et ta on siiski oluline osa nende meeskonnast ja kui vaja, võib ta ka hoopis hobuse osta. Hobust Maretil praegu siiski veel ei ole, saab ka ilma läbi.
Eriolukordades õpid iseennast tundma
Džiibi pidurite kadumine oli Mareti jaoks väga õpetlik kogemus. „Selliste eriolukordade kogemine on päris kasulik, sest just siis õpid sa ennast paremini tundma ja saad teada, kuidas sa kriisiolukorras käitud.“ Mõeldes oma vabatahtlikule tööle Naiskodukaitses ja oma igapäevatööle Päästeametis, ütleb Maret: „Plaan peab olema, aga ükski plaan ei ole kivisse raiutud. Paindlikkus, operatiivsus ja kohanemisvõime on väga olulised. Lahendamatuid olukordi ei ole olemas. Isegi kui lahenduskäik ei ole täpselt see, mida sa ette kujutasid, siis lõppkokkuvõttes on tulemus ja ülesande täitmine kõige olulisem.“
Päästeametisse läks Maret tööle kolm aastat tagasi, kui tema instruktori aeg läbi sai. „See on eriline töökoht, missioonitundega. Sama oli Kaitseliiduga – ma tõesti uskusin sellesse, mida ma seal tegin. Midagi, mis loeb ja mis on oluline Eesti inimestele, mitte ainult minu pangaarvele,“ sõnab Maret tõsiselt. Talle ei ole kunagi meeldinud tavalised töökohad, vaid nendes peab olema see säde ja energia, mis pinget ja väljakutseid pakub. Isegi Tallinna Kaubamaja ei olnud tavaline koht. „Toidukaupade osakond oli hullumaja puhvet,“ muigab Maret. |
Tipphetked toovad naeratuse suule
Üks tipphetkedest Naiskodukaitses veedetud aja jooksul oli Mareti jaoks kahtlemata see, kui ta Tallinna ringkonna võistkonnas osaledes võitis 2013. aastal Naiskodukaitse koormusmatka. See oli esimene ja siiani ka ainus kord, kui Tallinna ringkonna võistkond on koormusmatka võidu koju toonud. Koormusmatka võitmine oli ka üks eesmärk, mille Maret endale Naiskodukaitsesse astudes seadis. Võit oli väga võimas, ta ei kujutanud ettegi, et kolme aastaga on võimalik see asi ära teha. Kaks korda käidi veel koormusmatkal. Siis küll võitu ei tulnud, aga elamused olid sellest hoolimata meeldejäävad. 2016. aastal Tallinna ringkonna aastapäeval tabas Maretit aga selline üllatus, millest ta unistadagi ei osanud. „Olin nagu ikka ringkonna aastapäevadel korraldustiimis, toimetasin ja mõtted olid pigem selle peal, et kõik laitmatult sujuks,“ meenutab Maret. Suur oli tema üllatus, kui tollane ringkonna esinaine Berit Cavegn hakkas täiesti ootamatult pidama mingit kõnet, mille sisu Maretile veidi tuttavlik tundus, ja ta jäi tähelepanelikumalt kuulama. „Kui kuulutati välja parim „24/7 365 instruktor“, pidin jahmatusest tooli pealt maha kukkuma,“ naeratab Maret õnnelikult. Selgus, et vabatahtlikud Tallinna ringkonna liikmed olid rahad kokku pannud ja lisaks tunnistusele kinkisid Maretile kalli ja ilusa kella, mille sisse oli graveeritud „Asendamatu Maret“. Seda tunnustust saades tundis ta end nii õnnelikuna, et muutus otsekui päriselt sõnatuks. „Kõik seisid püsti ja see aplaus... siiani võtab silma märjaks.“ Üks olulisem tipphetk on Mareti jaoks ka nooremallohvitseri kursuse lõpetamine. „See kursus oli minu jaoks Kaitseliidu praktika jooksul kõige raskem, aga ka kõige õpetlikum, sest täna ma tean, et peale murdumishetke olen ma suuteline püsti tõusma ja edasi minema,“ ütleb Maret. Väga võimas oli ka Admiral Pitka luurevõistluse lõpp 2013. aastal. „Olime just lõpetanud tunniajase lõpujooksu, mille käigus pidime kaljult alla hüppama, ujuma, Rummu tuhamäe otsa ronima ja siis alla jooksma, uuesti ujuma, ronima ja ujuma… kui lõpuks kaldale ujusime, siis kukkusime kõik sinna kaldale maha ja olime lihtsalt hingeldades üksteise kaisus, ning just siis pistis Kanal 2 meile mikrofoni suu ette ja esitas sada küsimust. See oli naljakas, sest mingeid asjalikke vastuseid ei suutnud keegi meist neile anda.“ Spordilemb on Maret kogu aeg olnud. Noorena käis ta akrobaatika trennis, kus tema eriala oli käte peal kõndimine, samuti tegeles ta kergejõustikuga.
Üheks pidulikumaks tipphetkeks peab Maret aga 2019. aasta Vabariigi aastapäeva paraadil Naiskodukaitse üksuse juhtimist. „See on väga-väga uhke tunne, kui marsid kõikide jõustruktuuridega marsisammu samas taktis ja tunnetad, kuidas kõigi südamed tuksuvad ühes rütmis.“
Soenguga sai palju nalja
Kui palume Maretil meenutada maailma kõige naljakamat ja piinlikumat hetke, mis tal olnud on, selgub, et neid hetki on nii palju, et neist võiks lausa eraldi raamatu kirjutada. Esimesena meenub siiski juuksurikatastroof. „Töötasin siis veel Naiskodukaitse instruktorina. Mul oli üks sõbranna, kes pakkus, et kuule, mul üks tuttav õpib juuksuriks ja tal on vaja juuksemodelli. Mul oligi just soeng välja kasvanud ja mõtlesin, et miks mitte, tasuta juuksur ju. Kohale jõudes tuli välja, et neil oli vaja konkreetset soengut harjutada. Ja see oli selline potisoeng, ümber pea. Ütlesin siis, et tehke, mis tahate, aga nii hullu tulemust ma küll oodata ei osanud. Mul oli veel pärast seda vaja maleva koosolekule minna. Seisin seal ukse taga ja mõtlesin, et kas ikka lähen sisse või mitte, ma nägin selle potisoenguga lihtsalt nii jube välja. Võtsin südame rindu, avasin ukse ja astusin sisse. Kõik jäid vait ja vaatasid mind suurte silmadega ja ilmselgelt ei suutnud keegi midagi asjalikku öelda, kuni meie tolleaegne maleva pealik Lauri Abel, hästi-hästi lahe mees, katkestas vaikuse ja küsis: „Noh, Maret, kes sulle selle poti nüüd pähe lõi?“ Selle peale hakkasid kõik naerma, kaasa arvatud ma ise, sest olukord oli ikka väga piinlik ja naljakas. Siiamaani ei suuda ma seda olukorda meenutades naeru tagasi hoida.“ Tegelikult peab Maret elus väga oluliseks huumorit ja enese üle naermise oskust. Huumor on üks asi, millega Mareti arvates kõigist eluraskustest üle saab. „Kui oled silmini mudas, siis on hea, kui oskad selle üle naerda. Kui see oskus on olemas, siis ei tundu ükski olukord nii hull...“ |
Maret Valneri NKK kronoloogia kuni 2024 |
Ametikohad:
Õpingud: Märts-Nov 2011 NKK BVÕ I-IV | ||
Osalemised: 2010 NKK Põhja piirkonna koormusmatk
Võistkondade esindaja: Side-ja staabigrupi erialavõistlused
Korraldamised: 2011/2012 Tallinna rk orienteerumise praktikapäevad
Algatuste osaline: |
Saavutused
|
Teenetemärgid, tänukirjad
16.11.2010 NKK Tallinna rk tänukiri |
Tekst: Helga-Johanna Kuusler, Lõuna jaoskonna liige |
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, Ole valmis! äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi.
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale