Sirle Baldesport-Märss militaarsel kutseoskusvõistlusel Lapimaal

Kuidas sa võistlusele sattusid?

Mind kutsus Soome Merje Meerits (toim: Vahipataljoni leitnant). Ta oli eelnevalt osalenud Utria Dessant võistlusel ja sealsete Soome kohtunike kontaktide kaudu sai ta kutse ka soomlaste võistlusele.

Mitmekesi olite võistkonnas? Mitu võistkonda oli kokku?

Meie võistkonnas oli neli naist. Kõik Eestist. Koos meiega läks võistlusele ka Eesti meeste grupp. Kokku oli Soomes 30 võistkonda ja sellest vaid üks täiskoosseisult naiste võistkond - meie.

Mis riikide inimesed veel osalesid võistlustel? Kas teil oli eraldi nö tutvumisüritusi?

Seal olid esindatud Soome, Eesti, Rootsi, Norra, Itaalia ja Saksamaa. Eraldi üritusi omavahel tutvumiseks ei olnud. Kasarmus olime ühe Saksa võistkonna naisliikmega samas toas. Maastikul olid võistlusgrupid kahekaupa telkides, meid pandi ühte Eesti meestega.

Kus te ööbisite ja kuidas oli toitlustamine korraldatud?

Ööbisime jäägripataljoni territooriumil kasarmus. Võistluse ühe öö olime ka telgis.  Telkimisplats oli traktoriga  lumest tühjaks lükatud, sest muidu poleks saanud telke üles panna. Sõime Leijona Ravintolas ehk Lõvi restoranis, mis meie mõistes on nö pataljoni söökla. Võistluse ajal oli meil üheks ööpäevaks oma toit kaasas, mida saime lõkkel valmistada.

Mis keeles võistlustel suheldi?

Võistluskeel oli inglise keel. Ka kohalikud pidid suhtlema ülesannete andjatega inglise keeles, et võistlus oleks kõigile võrdselt ühesugune.

Mis oli teie varustuses kotis? Mida pidite kindlasti ise kaasa võtma ja mida andsid kohapeal teile korraldajad?

Meil endal oli kaasas varuriietus, tuletegemise vahendid, ühe ööpäeva toit, magamiskott, magamisalus, taskulamp varupatareidega, nuga, esmaabipakk, katelok, veepudel, märkmik ja pliiats. Kohapeal anti meile võistkonna peale kirves, saag ja nöör.

Milline oli ürituse kava?

Esimesel päeval, 4. aprillil sõitsime Lapimaale 960 km ca 10h. Jõudsime kohale öösel.

Teisel päeval, 5. aprillil tutvustati meile varustust ja jaotati gruppidesse. Harjutasime laskmist, proovisime ja katsetasime Soome sõjaväe suuski ja kelku. Lõkke tegemisel meie meeste grupi juht Kaitseliidu instruktor-koolitaja Erki Vaikre õpetas, kuidas on parem lõket üles teha. Õhtul pakkisime võistluse jaoks vajaliku varustuse kokku.

Kolmandal päeval, 6. aprillil oli 25 kilomeetri päev, mis algas kell 6 hommikusöögiga sööklas. Algas õige võistluspäev. Olime rajal umbes kella seitsmest hommikul kuni seitsmeni õhtul. Kontrollpunktide vahe oli 3-4 kilomeetrit. Vahel pidi ootama, et ülesannet tegema saada. Ööbisime telkides, samuti toimusid öised ülesanded.

Neljas päev, 7. Aprill oli 15 kilomeetri päev. Erinevad ülesanded ning ööbimine kasarmus.

Viiendal päeval, 8. aprillil oli tagasisõit.

Millised olid ülesanded, mida te täitma pidasite?

Sooritasime erinevaid ülesandeid nagu:

1. Pidime tanki hävitamiseks meisterdama Molotovi kokteili. Selle üheks koostisosaks on bensiin, mis on pandud pudelisse. Selle otsas on kalts, mis süüdatakse. Pudeli pidi viskama miniatuurse tanki pihta. Suutsime pudeli puruks visata ja põlema panna.
2. Vetelpääste ülesanne. Pidime köie viskama kujutletavale uppujale.
3. Granaadivise lamadesasendist. Pidime selle suutma visata kasti, mis oli ca 10 m kaugusel.
4. Snaipri ülesanne koos binokliga. Määrata kindlaks objektide kaugused ja teha tulekaart.
5. Öövaatlusseadmetega kolme objekti leidmine, kauguste ja vahemaade määramine. Õhtul määratud andmeid kasutades järgmisel hommikul snaipripüssiga tõusvate sihtmärkide laskmine.
6. Relvade kokkupanek piiratud ajaga. Kokku pidi saama kolm relva. Meie saime ühe kokku, millele jäi külge panemata üks jupp, mis hiljem selgus, et on põsetugi.
7. Granaadiheitja pidi panema laskevalmis ja seejärel pidi liikuma positsioonile ja võtma sisse laskeasendi.
8. Trassil objektide kauguste ja asimuutide määramine.
9. Lõkke üles tegemine ja ja selle õnnestumise demonstreerimiseks nööri läbi põletama.
10. Tanketõrjemiinid anti grupile kaasa ja neid pidi vedama 1-2 kilomeetrit kaasa ja siis maasse kaevama.
11. Luureülesanne. Suusatades pidi tähele panema ümbruses toimuvat ja  märkima elemendid kaardile. Nt telkla, vaatluspost, lahinguväli, padrunikestad maas, kedagi on seotud jne.
12. Laskmine. Püstolilaskmises Glockist olime Merje Meeritsaga 114 võistleja seas esimese 35 sees. Võitis Eesti meeskonna liige Tiit Kadak. Automaadist me proovilaske teha ei saanud. Pidime meile võõraste relvadega koheselt võistlema. Eestis me salve maha toetada ei või, kuid seal meil lausa kästi seda teha. Kuna tegemist oli võõra relvaga, siis usaldasime instruktoreid. Kuid tulemusega me rahule ei jäänud. Relvadeks oli Soome armee automaadid SAKO.
13. Tunnetusülesanne. Kotis olid asjad, mida katsudes pidi aru saama, millega on tegu.
14. Meeskonnatöö tandemsuusatamises. Ühel paaril suuskadel oli kaks inimest ja pidi suutma koos suusatada.
15. Relvade ja masinate tundmine. Pidid kokku viima nimetuse relvade ja soomukite piltidega.
16. Võistkonna peale 5 korda noaviset märki – mida rohkem nugasid märgis, seda parem tulemus.
17. Aja peale suusatamine.

Kontrollpunktis hinnati ka seda, kuidas sa ülesannet saades legendi kuulasid. Näiteks ühes punktis kirjeldati olukorda, mis parasjagu toimub ja pidi hästi vaikselt olema. Tõenäoliselt naiste meeskond sai ka selle eest ekstra punkte, et suutis eriti vaikselt olla.

Mitmenda koha te saavutasite?

Saime 23. koha.

Mis oli raske?

Suuskadel sõjaväe kelgu vedamine – see oli raske. Kaks olid rakendatud ette, üks mängis kelgul haavatut ja neljas juhtis kelku tagant. Pööramine puude vahel oli selle kelguga raske, suuskadel kukkudes oli püsti saamine peaaegu võimatu, kuna lumi oli kohev ja meetri paksune.

Milline see kelk oli?

See oli sõjaväe kelk – nagu kanuu. Plastikust versioon, kõrgete äärtega, sademete kaitseks hõlmadega ja varustust vee eest kaitsev. Seda kelku saab kasutada ka kuulipilduja toetuspinnana, kuna sellise lumega ei saa kuulipildujat maa peale toetada.

Milline oli rada, mille te läbisite?

Esimesel päeval oli tee laugelt tõusev. Alguses me ei saanud sellest arugi. Teisel võistluspäeval oli aga sujuv laskumine, kus ca 1 km lihtsalt laskusime ja nautisime libisemist. Sellest mõistsime, et olime esimese päeva kogu võistlusraja mäkke suusatanud.

Mis sulle võistlusel kõige enam meeldis?

Seal oli palju kontrollpunkte ja ei pidanud oma ülesande tegemise järjekorras väga pikalt ootama.

Miks sa otsustasid Soome võistlusele minna?

Otsustasin võistlusele minna, kuna arvasin, et aprilli alguses on ilmad juba soojad. Kuna Utria Dessant on jaanuaris-veebruaris, siis aprilli algus tundus sellega võrreldes soe periood. Kuid lugedes hiljem, pärast otsustamist ja registreerimist, võistluse tutvustust, et külma võib olla kuni – 25 kraadi, ehmatas see alguses veidike ära.

Millist eelinfot enne minekut sa teadsid?

Tegelikult ei teadnud eriti midagi. Soomlased tegid seda võistlust esmakordselt ja iga hetk oli väga püüdlikult korraldatud ja kokkuvõttes jättis üritus hea mulje.

Kuidas sa kirjeldad Lapimaad? Millisest „lisavarustusest” oli abi?

Ilus-ilus päike, mida on raske kirjeldada! Sooja oli +1- +2. Öösel muidugi külmem. Õnneks paluti meil päikseprillid kaasa võtta, kuna alguses tundunud süütu ere päike osutus väga intensiivseks. Kui päikseprille ei kasutanud, siis hommikuks olid silmad punased ja nagu liiva täis. Ka päikesekaitsekreem oli suureks abiks, muidu võis naha ära põletada. Lumi peegeldas väga hästi päikest.

Aitäh Sirle meeldiva vestluse ja intervjuu eest!

Samal teemal:

ArcticMil 2013 http://www.rul.fi/lappi2013/in-english/

Persoonilugu 3 : Sirle Baldesport-Märss http://www.naiskodukaitse.ee/978.htm