Särasilmsed kultuurinaised võistlustules

Veel paar päeva enne võistlust oli olukord Tartus üsna ärev, sest esialgsest vaprast viisikust oli alles jäänud vaid kaks. Õnneks täienesid aga meie read uute vahvate kaaslastega ja sõit Koeru poole võis alata.

Pärast reedeõhust sooja vastuvõttu ja tervitussõnu kohalikus kultuurimajas saime kätte esimese ülesande. Kuna järvakate rahvatantsurühm pikemat tutvustamist ei vaja, siis oli ootuspärane, 

et nad ka kõik oma külalised tantsima panevad. 

Nii ka läks – loosi tahtel meile sattunud hoogne Iiri rahvalaul pani jala tatsuma nii kogenud rahvatantsijatel kui ka neil, kel tantsuga siiani nii väga sooje suhteid olnud pole. Tantsuproovide vahepeal saime aega sisustada kolme erineva põneva ülesandega, mille käigus tutvusime õdusa väikse koduloomuuseumiga, panime oma teadmised edukalt proovile Kultuurivillakus ja Eesti muusikas ning lasime ka näppudel veidi käia.

Järgmise päeva hommik tervitas meid põnevalt: algas motoriseeritud rännak Järvamaa huvitavates paikades, kus lahendasime kontrollpunktides kõikvõimalikke ülesandeid. Temaatika oli kultuurile omaselt lai, alates fotojäädvustustest kauni Väinjärve kaldal ja kodumaise joogikultuuri saaduste degusteerimisest kuni filmimaailma šedöövrite tuvastamiseni Järva-Jaani kinomuuseumis ja piduliku aktuse jaoks valmis seatud saalist vigade otsimiseni. Ei puudunud ka kunst, ajalugu ega muusika. Ülesannetest oli tunda, et need on südamega koostatud ning me kõik pidasime neid väga põnevateks ja huvitavateks.

Päeva lõpetas meie endi tantsulistest etteastetest koosnev ja merendusaastale pühendatud pidulik kontsert, mis tõestas, et vahvate naiste fantaasial pole piire ja et on emotsioone, mis on võrreldamatud. Pidulikule osale järgnes kokkuvõtete tegemine, kus tunnistati parimaks ülesannete lahendajaks meie lahkete võõrustajate ehk Järva ringkonna võistkond. Tartu tiim tuli ka meile endale üllatuslikult auhinnalisele teisele kohale.

Milleks see kõik, võib nii mõnigi küsida. Need kaks päeva tõestasid meile paljut: et pole asju, millega meie naised hakkama ei saaks; et me oskame ka viimasel hetkel moodustada võrratu ja ühes rütmis hingava naiskonna; et me oleme kõik ühise eesmärgi nimel väljas ning kõige olulisemad on saadud kogemused; et kultuurigrupi tegevus toob sära silmadesse paljudele, pakkudes vaheldust ja andes rasketeks hetkedeks jõudu. Ja et kultuur on valdkond, millesse iga naiskodukaitsja oma põhitegevuse kõrvalt kas või veidi panustada võiks, näitab ka asjaolu, et Koeru sõitsime vaid kahe kultuurigrupi liikmega, tagasi aga juba neljaga.