Risti naised räätsadega rabas

Meie matkajuht Hille Viigipuu on kogemustega rabamatkaja ja teadis rääkida nii raba tekkeloost, rabataimedest ja loomadest, kui ka sekka humoorikaid lugusid inimestest rabaretkedel. Kuulasime hoolega, endal silmad puuritud nina ette, et mitte laukasse astuda. Leidsime hulga kosutavaid jõhvikaid, määrasime tuntud ja tundmatuid taimi ning jõime kosutavat angervaksa teed. See viimane oli muidugi kodunt kaasa võetud.

Noorim rabamatkaja, 8-aastane Paula-Marie, kepsutas meiega koos nagu „vana kala“ hoolimata pisiasjast, et räätsad tahtsid pidevalt jala alt plehku panna. Ilm oli tuulevaikne ja ilus, raba näitas meile oma punakuldset sügiskuube ja kui metsa servale tagasi jõudsime, oli minul kahju lahkuda.

Ilma räätsadeta tundusid jalad esiti nagu kaaluta olevat. Leppisime kokku, et kui mitte varem, siis suve hakul läheme kindlasti uuesti – et näha õitsvat raba ja ehk kohata ka rohkem linde-loomi, sest praegu sätib rabavana ennast juba vaikselt talveunele. Ka meie olime koju jõudes parajalt väsinud, aga uue kogemuse võrra rikkamad ja hingelt ilusamad.

Mina julgen küll öelda, et rabas on tunduvalt lihtsam kõndida kui ma ette kujutasin. Lihtsalt pead teadma ja meeles pidama, mida võib ja mida mitte. Ja silmad nina ees hoidma. Aga ei tee paha kui on kaasas ka üks 2-meetrine kepp, igaks juhuks - et oleks abi kui juhtumisi ennastunustavalt ringivahtides end äkki laukast leiad ja ühtegi härrasmeest ei satu kõrval olema, kes su välja tõmbaks...