Retk Põrgupõhjale, seekord hernesupiga

Keeruliste teeolude tõttu ei olnud võimalik välikatelt sihtkohta transportida ning otsustasime supi termostega kohale toimetada. Seekord  soosis ilm meid väga, taevast ei tulnud vhmakübetki ning väljas oli tunda juba kerget kevadelõhna. Supikeetmine kulges toimekalt Kaire valvsa silma all. Supp ja tee termostesse valatud, asusime Nele heade soovide saatel Vana-Vigala poole teele. Läbisime õnnelikult teele jäänud porimülkad ning jõudsime peaaegu punkri juurde kohale. seejärel aitasid alati abivalmis kaitseliitlased termosed kenasti viimased paarsada meetrit  käe otsas sihtkohta toimetada. Lauad-pingid olid juba kenasti paika seatud ning meil ei jäänudki muud üle kui kõik vajalik toitlustamiseks valmis seada. Meile tuli appi ka kohal olnud Külli Vain Rapla jaoskonnast.

Enne piduliku osa algust asetasime ka Naiskodukaitse poolt mälestusküünla endise punkri varemetele. Sündmuse eestvedaja Martin Andreller pidas sissejuhatava kõne, Kaitseliidu  Rapla Maleva esindaja asetas pärja mälestuskivi juurde. Kohalolijaid muutsid härdaks Vigala meeskvinteti esituses kuuldud isamaalised laulud. Siis suunduti juba hanereas metsarada pidi lähedalasuva uue punkri poole.  Punkri juures pakuti sümboolselt head-paremat nn “metsavendade” menüüst, toorest soolapekki ning metsakohinat.

Peagi asusime enam kui sajale kohalolijale suppi jagama. Lisaks supile olime omalt poolt kaasa võtnud eelmisel suvel jaoskonna naiste poolt välikatlas keedetud õunamoosi, mida tee kõrvale pakkuda. Neljakesi sujus toidujagamine jõudsalt ning varsti oli kuulda puude vahel vaid rahulolevat matsutamist ja luristamist. Kiideti nii suppi kui kokkasid, erilise tähelepanu osaliseks sai aga meie moos, mis vahepeal keelevääratuse tulemusena ka musimoosiks nimetatud sai. Tore oli kohata juba tuttavaid vabariigi aastapäeva tähistamiselt Märjamaalt ning eelmisel õhtul jaoskonna aastapäevapeol osalenud kaitseliitlasi, kes ei saanud aru, millal see supp küll valmis sai keedetud, sest loetud tunnid tagasi sai ju alles Märjamaa rahvamajas koos tantsu vihutud. Üks vanem proua käis suisa neli korda tänamas ning edu soovimas. Kõhukõrvane jagatud, saime ise ka mahti uude punkrisse kiigata. Selleks võtsime kaasa traditsiooniliselt soola-leiba ning purgi moosi, et uutele punkriasukatelele uues eluasemes õnne soovida. Martin pakkis saadud toidupoolise punkris hoolikalt piimamannergusse.

Kogu selle projekti eestvedaja ongi olnud Vigala mees Martin Andreller, tuntud nii ajaloolase kui metsavendluse uurijana. Okupatsioonide Muuseumi kuraatorina töötades tekkis tal idee ehitada kunagise Põrgupõhja punkri makett. Hiljem sai ideest juba laiem mõte, ehitada sinnasamasse Põrgupõhjale juba kapitaalsem ehitis. Vigala vallavanem Priit Kärsna sõnul ongi see Eestis teadaolevalt teine punker, mis ehitusloa alusel ehitatud.

Tänutäheks toitlustamise eest tänati meie jaoskonda MTÜ Põrgupõhja Risti Seltsi poolt tänukirjaga.

Tagasitee oli üpris vaevaline,ent metsast välja me saime ning koju õnnelikult jõudsime. Õnneks sõitis meie ees üks vana kogenud kaitseliitlane Hans Hatto, kelle autojälgedes sõites saime õnnelikult nüüd juba paarikümne auto jälgedest songitud porimülgastest õnnelikult läbi. Auto on nüüd küll ühtlaselt porikarva, ent see ei vähenda meie rõõmu ja rahulolu tehtu üle.

Siinjuures ei saa me jälle tänamata jätta meie tegusat ja väsimatut jaoskonna esinaist Nelet, kes jõudis lisaks vabariigi aastapäeva ürituse ning jaoskonna sünnipäeva korraldamisel sebida meile staabist vajalikud vahendid toitlustamiseks.

Nüüd, veidi puhanuna, oleme valmis jälle uuteks väljakutseteks. Elagu Naiskodukaitse!