Põhja piirkonna võistlusmatk ehk “jalutuskäik pargis”

4 aasta pikkuse staažiga kaitseliitlasena oli mul sarnaseid matku juba lugematul arvul tulnud läbida ning kogemuste põhjal järeldasin eelinfost et matk saab olema lihtsamate killast ja mitte eriti komplitseeritud.

Kergest matkast andis tunnistust ka fakt, et meil polnud kaasas relvi, mis oleks lisanud varustusele vähemalt 4 kilo. Olles läbinud ühel eelneval aastal Scoutsrännaku, tundsin ma ennast selle vähese varustusega ja relva puudumise tõttu suhteliselt mõnusalt. Matka pikkus pidi juhendi järgi olema 25 kilomeetrit. Kuna kogu võistluseks oli aega maksimaalselt 10 tundi, tuli keskmiseks liikumiskiiruseks ainult 2,5 km/h. Võttes arvesse ka kerget varustuse-koormat ja vastutegevuse puudumise tõttu ainult teede kasutamist, tundus eelolev lausa pidupäevana.

Laupäeva hommikul transporditi meid Raadiku kanti põllu serva oma stardijärjekorda ootama. Võistlusmatka korraldaja Helle Jürna teatas, et meie võistkond (Tallinn III) pidi startima loosi tahtel kolmandana.

Esimese asjana enne startimisaja kättejõudmist tuli kaardil märkida ära kontrollpunktid 6 kohaliste koordinaatide järgi. Sellega sain kenasti hakkama ning avastasin peale selle ka väikese näpuka mille kohtunikud koordinaatide andmisel olid teinud.

Tunne oli tõesti nagu pargis, kuna läheduses mängisid lapsed ja neile oli loomulikult ka paar mänguasja kaasa toodud. Nimelt oli matkaga seotud personalil pisipere kaasas, mille liikmed lisaks meile ka agaralt loodusega tutvusid.

Enne meie startimiskorra kättejõudmist jälgisin eelnevalt startivate võistkondade suunavalikut. Kuna isegi pargis ei ole meeldiv märja rohu sees astuda, ei saanud olla eriti hea mõte lõigata esimesse kontrollpunkti läbi võsa ja üle heinamaa. Kuna “parkides” tavaliselt vastutegevust ei esine (v.a. Koplis), järeldasin meie marsruudi valikul, et tuleb piirduda teedel käimisega.

Esimesse kontrollpunkti jõudsime õnnelikult pool tundi hiljem. Kahjuks esmaabiülesanne kontrollpunktis nii õnnelikult ei läinud, tulemuseks oli viimane koht ja mulle kannatanu (~90 kg) tassimisest peaaegu song. Nojah, vähemalt päästsime kannatanu autosse elusalt sisse põlemisest.

Kulgesime edasi veidi masendunult ning arvasime et nüüd on suhteliselt võimatu juba võidulootusi säilitada. Otsustasime siiski, et teeme kõik endast oleneva et asja parandada.

Järgmises punktis pidime tükkidest kokku panema kaardi ja vastama organisatsioonilistele küsimustele. Edasi jalutasime mööda gaasitrassi omavahel lobisedes ja vahepeal väisasime ka kontrollpunkti ehk postkasti. Päev oli kena, vihma ei sadanud ja jalutuskäik läks meeldivas seltskonnas kiiresti.

Jõudsime külavaheteele ja sellest järeldasin, et oleme jõudmas vanas karjääris asuvasse kolmandasse kontrollpunkti, milleks olid side ja ilmakaarte määramine.

Kõige “intellektuaalselt huvitavam” ülesanne oli ilmakaarte määramine, mis andis võimaluse oma elava fantaasia kasutamiseks. Kaevasin mälusopist välja oma viimsed nooremallohvitseri kursusel õpitud teadmised ja bluffisin edukalt teadmist kuidas seieritega kella järgi ilmakaari määrata. Järgmiseks kujutasin vaimusilmas ette Kaarli kirikut ja dedukteerisin et kirikute põhiplaan paikneb alati ida-lääne suunaliselt. Veel paar vaimuvälgatust võistkonnakaaslastelt ja tulemuseks oli meile ala võit. Sellest julgustust saanuna suundusime teise karjääriserva sideülesannet sooritama. Paraku tuli sealt teine koht, kuna kaotasin aega tõrksat telefonijuhet tagasi karpi toppides. Edasi tuli pikk jalutuskäik ja paar postkasti. Kõik läks vahejuhtumiteta ning mööduvatel karjamaadel pakkusid silmailu pikkade teravate sarvedega pruuni-valgekirju lehmad. Riskisime sarvehoopide, elektrikarjuselt siraka saamise ja lehmasõnniku sisse astumisega ning lõikasime üle karjamaa kontrollpunkti poole.

Jõudsime takistusriba läbimise punkti esimestena, kuigi olime startinud kolmandana. Julgustuseks pakuti meile “Kasekese” kommi ja suundusimegi rajale. See oli retke jooksul ainus kord, millal sai põlved ja käed veidi mudaseks tehtud. Raja äärde olid kogunenud veidi külmetavad ja kiibitsevad pealtvaatajad, kes huviga jälgisid kuidas me nabasid paigast pingutame. Tulemuseks tubli teine koht.

Vahepeal oli meid kurssi viidud postkasti asukoha muudatusega ning uue asukoha poole suundusimegi. Põikasime teel mööda seeneliste hordidest ja ATVdest. Jõudsime Männiku lasketiirus asuvasse finišisse esimese võistkonnana, mis tegi kogu meie matka ajaks 5 tundi 18 minutit. 5 tundi oma väärtuslikust ajast võiks küll igaüks ohverdada väikese jalutuskäigu ja sotsiaalsete “meelelahutuste” peale. Männiku tiirus võistlesime veel sportpüstoli laskmises ja relvatundmises. Püstolilaskmises jäime paraku teiseks, kuna Rapla ringkonna võistkonnas olid väga head laskjad, kes saavutasid ülekaalukalt parima tulemuse.

Relvatundmise ülesanne seisnes automaadi Galil AR ja püstoli PM aja peale lahti võtmises ning kokku panemises kõiki ohutusnõudeid järgides. Kõik kolm võtsime lahti ja panime kokku automaadi, lisaks võtsin mina lahti ja panin kokku PM-i. Tulemuseks uskumatu 3 minutit ja 16 sekundit, mis tagas meile relvatundmises kindla esikoha. Automaadi peale kulus igal võistkonnaliikmel aega umbes minut ja lisaks minul 16 sekundit püstoli peale.

Pärast seda olime teinud kõik endast oleneva ja jäi üle oodata millega vastavad teised võistkonnad. Teadmata mida järgmiseks peale hakata, käisime natuke aega ringi nagu peata kanad ja siis siirdusime lähedalasuvasse hotell “Trapp´i” vaatama kas tellitud saun on juba soe.

Pärast õhtusööki tuli oodata veel paar tundi hotelli “baaris”, kuni kõik võistkonnad lõpetavad. Kuna meil oli ikka värskelt meeles meditsiiniülesandel saadud hävitav kriitika, ei uskunud me et koht võiks tulla teisest kohast kõrgem. Siiski olime ilmselt ennast tõestanud ilmakaarte määramises ja relvatundmise ülesandes ning olime väga õnnelikud kui saime vastu võtta esimese koha diplomid ja auhinna. See oli tõesti päevale kena lõpp ja kindel julgustus uuesti sarnastel matkadel osalemiseks. Omakeskis olime ühel meelel, et tegelikult olime ikkagi selgelt parimad.

Kokkuvõtteks võin öelda, et matk mulle väga meeldis, samuti oli õnnestunud korralduslik pool. Ülesanded oleks võinud natuke põnevamad olla kuigi olemasolevate vahenditega oli tehtud väga hea töö.

Tahaks julgustada kõiki kahevahel olevaid naiskodukaitsjaid sellistel matkadel osalema, kuna ühepäevase matka jaoks pole vaja võistlejapoolseid erilisi ettevalmistusi ega treeningut ning pole vajadust planeerida ka metsas ööbimist.

Samas näitab suur tänulike osalejate arv ka korraldajatele et nende tööd hinnatakse kõrgelt.