Persoonilugu 4: Kadi ja Mari Kalbin

Millal ja kuidas te Naiskodukaitsesse sattusite?
Kadi astus Kaitseliitu 1995. aastal sõbranna ärgitusel. Tol ajal Naiskodukaitse Tallinna ringkond nii aktiivselt veel ei tegutsenud ja naised olidki aktiivsed Kaitseliidus (märkuseks, et esimene ametlik ringkonna esinaine valiti alles 1998. aastal ). Kadi teadis küll, et Naiskodukaitse on olemas ning et toimuvad üleriigilised üritused, aga Naiskodukaitse liikmeks astus Kadi ametlikult alles aastal 2000. Õde Mari käis Kadiga koos erinevatel üritustel, aga kuna ta oli alla 18 aasta vana, siis tuli oodata, kuni saab naiskodukaitsja-ealiseks. 2002. aastal astus ka temagi ametlikult Naiskodukaitse liikmeks. 

Võimalused Naiskodukaitses
Õed on valinud erialarühmadeks erinevad erialad: Mari on kodutütarde Tallinna ringkonna vanem ja toitlustusrühma liige ja Kadi side- ja staabiassistentide rühma liige. Mari oli enne kodutütarde rühmajuht, aga pärast Tallinnast ärakolimist loobus sellest ametikohast ajapuuduse tõttu. Rühmajuhina tuli arvestada igal nädalal vähemalt ühe kuni kahe tunniga. Praegu on Mari ka Kaitseliidu Nõmme malevkonna toitlustuspealik – kui tahetakse toitlustust, siis teatakse, kelle poole pöörduda. Kadi on lisaks staabiassistendiks olemisele Nõmme jaoskonna esinaine ja ka Nõmme malevkonna personalipealik. Jaoskonna koostöö malevkonnaga on väga hea. Kadi on olnud Nõmme jaoskonna esinaine kaks ametiaega alates 2001. aastast – seega on nii kaitseliitlased kui naiskodukaitsjad harjunud iga küsimusega Kadi poole pöörduma. Eks järgmistel valimistel tuleb jaoskonnal leida uus esinaine, kuid loomulikult aitab Kadi nõu ja jõuga uusi juhte. 

Mis teile Naiskodukaitses meeldib?
Kadi on veendunud, et kui seda küsimust oleks küsitud 1996. aastal ja 2007. aastal, siis need vastused oleksid väga erinevad olnud, sest nende aastatega on organisatsioon väga palju muutunud. Alguses oli muidugi palju huvitavam, sest kõik oli uus, aga kui hakkad igasuguseid rutiinseid tegevusi tegema, siis ei ole enam nii põnev. Marit hoiab naiskodukaitse juures hea seltskond ja huvitavad tegevused ning head koolitused. Temagi nendib, et organisatsioonil ei ole palju uut vanadele olijatele pakkuda.  Kuid põnevad juhtumid ja naljakad seigad läbi aastate on kindlasti põhjuseks, miks ei tahaks neist kumbki loobuda Naiskodukaitsest.

Kord juhtus nii, et Mari ja Kadi käisid Valgejõe lähedal metsaõppusel, kus harjutati erinevaid liikumisviise. Parasjagu kui „laigulistel“ tüdrukutel relvamakettidega roomamine käsil oli, sattus „lahinguväljale“ üks eraauto. Meessoost autojuhi hämmingut, hirmu ja suuri silmi oli kaugele näha, aga ta ei lasknud end ka väga kaua koguda, sest veel kiiremini, kui ta oli sinna sõitnud, lahkus ta tagurdades. Pärast kohalikud rääkisid, et toimus vist mingi politseioperatsioon.

Samuti sai kunagi, umbes aastal 1997, kui veel mobiiltelefone polnud, sõbrannaga, kes elas mõned majad edasi Kalamajas, vanade raadiojaamadega ühendust võtta. Kuna oldi siderühmas, siis õhtuti saigi harjutada sidepidamist, ja kui raadioside ei toiminud, siis tuli ikka jalad appi võtta, et külla minna.

Kadi rääkis ka sellest, kuidas ka saunalavalt on võimalik Naiskodukaitsesse liikmeid värvata. Ta käis sõbrannaga trennis, kus ikka sai arutatud erinevaid teemasid ning parasjagu, kui juttu oli langevarjuhüpetest, siis leiduski üks huviline saunalavalt, kellest sai Nõmme jaoskonna liige.

Me saaksime palju rohkem liikmeid juurde, kui kõik avalikult rohkem räägiks, et kuulume Naiskodukaitsesse ja mida me seal teeme.

Hobid peale Naiskodukaitse
Kadi õppis Eesti Riigikaitseakadeemias, hiljem Sisekaitseakadeemias ning lõpetas tollieriala. Ta käib aeg-ajalt trennis kaheaastase saksa lambakoeraga, kelle nimi on Okara. Eksamil oli koera kuulekuse tulemus viimati 75%, aga puudu jäänud 25% olevat perenaise viga olnud. Samas on ka koduga palju toimetamist – Kadi kasvatas sellel aastal tomateid, mis küll kahjuks valmis ei saanudki. Mõnikord tuleb õues toimetada, kui on juba täitsa pime, sest valget aega ei ole nii palju. Mari on õppinud Tallinna Pedagoogilises Seminaris lasteaiakasvatajaks, praegu töötab eripedagoogina Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses. Vabal ajal meeldib Marile rattaga sõita või siis harrastajana tegeleda judoga.

Mida peaks pakkuma vanematele olijatele?
Mari ja Kadi arvates on soovitada väga raske, sest inimesi motiveerivad erinevad asjad, samamoodi nagu on erinevad organisatsiooniga liitumise põhjused – kes seltskonna, kes uute teadmiste vms pärast. Alustama peaks vanemate ja mitteaktiivsete liikmete ärgitamisega mõnest kas või tutvumisüritusest osa võtma. Kui ikka pole kaua aega kusagil osalenud, siis tulekski alustada tutvumisest. Näiteks teeõhtuid ei pea tegema ainult ringkonna tasandil, vaid vajalik oleks teha ka jaoskonnas. Vanad olijad tunnevad rohkem üksteist ning paljudest on saanud sõbrannadki, aga uutega tuleks neid samuti kokku viia ja tutvustada. Tegelikult on uutel liikmetel vanadelt palju õppida.

Mida võiks veel öelda, et aktiviseerida liikmeid?
Need, kes on Naiskodukaitsesse astunud, võiks ikka kohusetundest käia väljas ja toimetada. Kui enam ei ole huvi või tahtmist, siis võiks inimesel olla julgust, et teha otsus lahkumiseks, sest nn „surnud hinged“ teevad parajalt peavalu vabatahtlikele juhtidele. Ei pea õigeks telefonikõnede eiramist ega asjatuid lubadusi. Loomulikult vana ja kogenud olijana tekib valik, millistest üritustest võtta osa, millistest mitte, sest igale poole lihtsalt ei jõuagi. Pärast seda, kui ei ela enam linnas, on kodusolemisel ka kõrgem hind – tahaks ju muru niita, teha õunamahla või muud kasulikku toimetada, aga see ei tähenda, et Naiskodukaitse tegevuses ei saa osaleda.