Osaleja muljed: BVÕ sõdurioskused 14.-16. september 2018

Annan ära allkirja, et olen kohal ja saadetakse teiste õppurite juurde. Tervitame viisakalt, aga ausalt olen varem näinud vaid 3-4 nägu. Õnneks on kõikide näos näha elevust ja kartust. Ja hakkavad pihta esimesed käsud. „Kaks õppurit autosse! Ülejäänud lattu! Varustus autodele! Kiiremini! Kiiremini! Ei, see ei lähe siia – see läheb teise autosse!“ olid alguses enamusele üsna hirmutavad. Lõpuks said need juba sama headeks sõpradeks kui meie relvad, mida läksime peale varustuse autodesse saamist välja võtma. Relvalattu sisenedes oli aru saada, kes on juba omavahel tuttavad – jutuvadin kostis vaid vähestest kohtadest. Relvad käes, esimene kiire õppetund, mida ja kuidas me käes hoiame.

„Autodele!“ ja ongi väljasõit. Põnev on näha neid emotsioone, kui enamik naisi esimest korda elus ronib DAF’i kasti. Kui algselt üritasid kõik nö viisakaid vahesid hoida, siis järgmiseks käsuks küll valmis ei oldud. Ruumi on juurde vaja – inimesed ei mahu ära. Siis saime tunda seda head kaasvõitlejate küünarnukitunnet. Aga õnneks oli sõidu ajal nii ka soojem.

Lõpuks väljume Lehola kaitsvate väravate vahelt. Üritan meelde jätte teekonda, et pärast õppust lapsevanemaid kurssi viia, et millises metsas müttasin. Üks ringtee, teine ringtee, kolmas ringtee, Lõunakeskus, mis koht see on?, kus me nüüd juba oleme?, paremale, vasakule ja nii see mõte jäigi sinna paika.

Järsku auto peatub ja „Jalastuda!“ Kaks võitlejat taas autokastis ja varustus maha. Isiklik varustus, telgid, veekanistrid, labidad jne. Siis jagati õppurid kaheks – Alfa jagu ja Bravo jagu. Telke üles pannes üritame ka tutvuda oma jaoga. Seejärel saime eesõiguse valmistada WC. See oli mõnele lausa nagu õnnistus kõrgematelt, sest õhtu oli juba jahe ja külm nahavahele pugenud. Oma varustus telkidesse ning kütmiseks puud lõhkuda. Taaskord füüsiline töö andis sooja ja soovijaid oli palju. „Sööginõud kaasa ja õhtusöök!“

Kogunemine ümber lõkke oli mõnus, sest soe ja valgus polnud sel õhtul enam ilmale omased. Instruktorid rääkisid laagrivalvest ja ringkaitse positsioonidest. Kes varem sellega kokku puutunud polnud, sai üsna suure üllatuse osaliseks – öösel peab tunnikese õues pimedas patrullima ja peale seda veel tunnike ahjuvalves. Küsimusi oli väga palju ja tundus, et mõni küsimus jäi ikka küsimata.

Peale õhtusööki saime lõpuks end telkides sisse sättida. Õnneks ahju tule tegemiseks tulid instruktorid appi. Saime küsida igasuguseid küsimusi ja sättisime oma matid laiali. Kui telgis juba mõnusalt soe oli, kutsuti välja ja pandi paika ringkaitse positsioonid. Esimesel ööl olid ainult telgi ümber positsioonid – ei pidanud kaugele minema. Seejärel lubati õppuritel valmistuda ööks – isiklik hügieen ja magamiskottide lahtipakkimine. Jaoülem teatas kellaajad, millal keegi midagi teeb. Sel korral mul ei vedanud, olin 01.30-03.30 valvesse pandud. Üritasin uinuda ärevus ikka veel hinges. Mis öösel ees ootab? Kuidas ma pimedas midagi üldse näen?

01.25 äratati mind ja öeldi, et 5 minutit. Püüdsin küll nii kiiresti teha, kui sain, aga ikka kulus saabastele rohkem aega. Liikusin kokkulepitud kohta ja avastasin, et salv, mille olin magamise ajaks relva alt ära võtnud, on telki ununenud. Kuna magasin ukse vastas, kaugel teiste vahel, otsustasin riskida ja ei läinud seda ära tooma. Patrullis oli põhiline ülesanne hoida laagril silm peal ja kütta laagrikorraldajate telki. Kaasvõitleja otsustas, et mina jupatsina (164 cm) pean ronime „bossude“ telki ja kütma. Esimene kord sisse ronides, avasin ahju ukse ja pimedusest ütles karm mehehääl: „Ära pane sinna puid juurde!“ Ehmusin ikka korralikult. Pimedas ei näinud, et isegi keegi üleval oli. Taganesin siis telgist välja ja püüdsin rahuneda. Tallasime kaasvõitlejaga mööda laagri territooriumi ringi nii, kuidas juhtus. Mingi hetk otsustasime, et „bossud“ vajavad üle vaatamist. Sel korral sain ühe puu ahju pandud, kui (ilmselt) sama hääl pimedusest teatas: „Ära topi ahju täis. Kui rohkem ei mahu, siis rohkem ei mahu.“ Selge, sain. Väljusin telgist, süda tagus veel hullemini kui eelmine kord. Kas nad üldse ei maga? Miks me kütmas peame käima, kui nad üleval on? Mis värk on? Kui patrullimisel aeg lausa lendas, siis ahjuvalves oli hoopis vastupidi. Näppisin oma nutitelefoni, et ärkvel püsida. Kui kell kukkus, ronisin magamiskotti ja uinusin.

6.30 avanes telgi uks väga järsku ja kõlas: „Äratus!“ Öö pole vist varem kunagi nii kiiresti möödunud. Ruttu riidesse ja hommikuvõimlemisele. Kõik õppurid eeldasid, et hakkame kätekõverdusi ja muid „sõduritele omaseid harjutusi“ tegema. Õnneks oli olukord palju lihtsam. Venitus- ja hingamisharjutused olid hommikul väga mõnusad. Peale hommikuvõimlemist oli aeg isiklikuks hügieeniks.

Hommikusööki tegi igaüks ise katelokiga. Enamik kasutas katelokki esimest korda ja oli väga ärevil. Vesi läks kergelt keema ja järgmisel hetkel saingi nautida oma pudrusuppi. Hommikusöögi järel hakkas tõsine õppetöö pihta – tegelesime relvadega. Kokku ja lahti. Kokku ja lahti. Kokku ja lahti. Laskeasendid – lamades, põlvel, püsti. Tiirukäsklused – üksiklaskudega oma sihtmärgi suunas, tuld, tuli seis! Kõigil oli põnevus näos ja tunnid möödusid kiirelt.

Enne lõunasööki jõudsime tegeleda veel sideõppega. NATO tähestik, ICOM’id. Alguses teooriat väga palju ja seejärel saime ise harjutada. Ütle uuesti, sain, parandan, kuuldel, kõik! Minu jaoks oli see kõige põnevam tund. Olen õppinud sidet veel ajal, millal oli pop öelda „Korda!“ ja „Kordan!“ ning kui siis ühe korra seda kogemata ütlesin - oioioi. Sama hääl, mis ööselgi, karjub kaugusest üle laagri: „Ei korda! Ütled uuesti!“ Südamelöögid sagenesid väga märgatavalt ja edasi jälgisid sõnavalikut hoolikamalt.

Lõunasöök oli sel korral eriti maitsev. Magustoiduks sõrnikud, mis hävitati kiiremini kui muu söök terve laagri jooksul. Tehti ettepanek, et ringkonna aastakäsku lisada punkt, et igal õppusel peaks söögiks olema sõrnikuid.

Topograafia tunnis peale lõunasööki oli ikka väga raske midagi mõista. Kõht on täis ja uni hiilib ligi. Kaart, kaardi mõõtkava, põhi, lõuna, leppemärgid, koordinaadid. Paus vahele ja jätkub ikka kaardiga. Kaheksakohalised koordinaadid, asimuut, kompass, kompassi nõel. Järgmise pausi järel oli kaardile veidi vaheldust ja panime paika ringkaitsepositsioonid. Sel korral ümber terve laagriplatsi. Aga mida ma teen? Mis siis kui tulebki vastane? Kas mul relv on ikka laetud? Kaua ma siin pikutan? Muru on niiske ka ju.

Ja taaskord kaart kätte. Seekord läksime siis reaalselt kaarti ja oma asukohta kokku viima. Vaatasime, kas kõik asjad, mis kaardil on, on olemas ka reaalselt ja vastupidi. Sõna otseses mõttes müttasime soostikus. Niiske pinnas, raske relv, maha langenud puud, küngas künka järel, sõduri saapad. Vantsisin vaikselt teiste sabas ja ootasin, millal tagasi laagrisse saaks, et juua. Õppejõud oli väga enesekindel ja õnneks saime metsast ikka välja. Kui oleksime pidanud üksi minema, oleks pooled ilmselt metsa jäänud.

Kui te arvate, et päev hakkab õhtule jõudma, siis ei. Meid on ees ootamas veel kolm tundi. Peale joogipausi jätkasime liikumisviiside õppega. Instruktorid näitavad ette ja meie üritame neid järgi teha. Hiilimine, hiilimine vol 2, roomamine, madalroomamine, söösthüpped. Oli tore vaheldus lihtsalt tuimale istumisele ja teoreetilise jutu kuulamisele.

Enne õhtusööki jõudsime selgeks saada ka maskeerimise põhitõed. Asjad, mis reedavad looduses sõduri asukoha oli põhiline punkt tunnis. Lisaks nägid paljud esimest korda, kuidas „camo“ üldse tehakse. Tunniplaanis on nüüd kirjas, et õhtusöök, aga see jäi hiljaks. Korraldajad ei lasknud meil lihtsalt puhata. Mõõtsime oma sammupaare 100 meetril.

Heade söögilõhnade peale läksime telgist tooma sööginõusid. Koos söögiga saabus ka viimase tunni instruktor. Ja kui kõhud olid täis, liikusimegi viimasesse tundi – varustus. Lahingvarustus, rakmed, patrullkott, ellujäämisvahendid. Enne õhtust hügieeni kogunesime veel lõkke ümber, et võtta kokku eelmise öö patrull ja valmistuda uueks ööks. Jagasime vabas õhkkonnas oma mõtteid ja emotsioone seoses esimese öö patrulliga. Ning siis läks hirmutamiseks – täna öösel lisame patrullile veidi lõbu ka. Instruktorid lubasid teha kontrollimisi, et saaksime harjutada kontrollsõna küsimist. Ja siis mainiti veel, et võib tulla ka häire öösel.

Õhtune hügieen, patrulli ajad paika ja magama. Sel ööl oli ikka väga raske rahulikult magada. Mul vist vedas, sain patrulli kell 00.00-01.00. Patrulli ajal oli koguaeg selline adrenaliin õhus. Taevas oli pilvine ja õues ei olnud näha mitte midagi. Millise puu taga nüüd instruktor on? Mis täna öösel turvasõna oli? Kuidas seda küsitigi? Kas mu relv on täna laetud? Salv on ikka all? Õnneks meie patrulli ajal midagi ei juhtunud ja ahjuvalvesse sai üsna rahulikult mindud.

5.00 avaneb telgi uks ja hüütakse: „Häire!“ Mida? Mis toimub? Kus mu riided on? Kas ma pean saapad ka jalga panema? Kus mu positsioon oligi? Kui olin oma positsioonile jõudnud, ei läinud õnneks kaua aega mööda, kui tuli laagrist käsk: „Häire on lõppenud! Lõkke juurde kogu!“

„25 minutit, et riidesse sättida ja siis lähme vaatama, kuhu need vastased läksid.“ Kas te teete nalja? Ma tahan magada. Mis vastased? Kas see on juba lõpp? Millal koju saab? Kas ahju kaasa ei või võtta? Telgis sätin end mugavalt riidesse, kaasa joogipudel ja väike motivatsiooni šokolaad. Pakin veel isikliku varustuse nii kokku, kui võimalik.

Jagati kätte kaardid ja üritame end kaardilt leida. Siin on lasketiir, siit keerasime siia, siin on see teerist – me oleme siin. Kui instruktorid olid kinnitanud selle õigsust, saime esimese punkti koordinaadid. Saime jao peale kompassid ja ICOM’id ka. Esimene start. Meie startisime 10 minutit hiljem. Võistkond muutus kohe palju elavamaks, kui jõudsime enne esimest jagu esimesse punkti. „10 minutit, et „camo“ teha!“ Võtan prillid eest ja sulgen silmad. Varsti näevad kõik jaos välja nagu Fionad (Shreki naine). Kui liikusime teise punkti, tegime lisa kilomeetreid umbes 2,5. Kas see on see maja, kus oli koer? Kas me oleme siin? Kus me oleme? Kuidas me juba punktis ei ole? Kas me tulime siit või seda teed pidi? Kuhu me minema peame? Selle ajaga, kui me teise punkti jõudsime, oli esimene jagu juba neljandasse punkti jõudnud. Jõudnud lõpuks teise punkti, saime näidata oma teadmisi relva kohta.

Kolmandasse punkti jõudsime väga nobesti. Tuju tõusis uuesti ja sõnum sai kiirelt edastatud. Neljanda punktiga läksime taas kord metsa. Sõna otseses mõttes. Otsustasime, et paneme asimuudi järgi läbi metsa, aga ilmselt oli midagi valesti, sest neljandasse punkti me ei jõudnudki. Saime raadiosaatja teel uued koordinaadid, kus asus viies punkt. Viiendas punktis pidime näitama oma oskusi erinevate liikumisviisidega. Väike analüüs ja edasi suunati meid viienda punkti ootealasse tagasi. Seal ootas meid neljas punkt, mis oli toodud meile lähemale.

Neljandas punktis pidime metsast leidma varustuse osi. Katelok, priimus, telkmantel, tikud, taskunuga, joogipudel. Ja tagasi laagriplatsile. Laagriplatsile jõudes pidime ette näitama ka raadiosaatja teel saadud lisaülesande.

Varustus kokku, autodele ja minema. Sõit linna möödus kiiremini, kui sõit metsa. Naiste nägudes oli näha väsimust, aga ka ootusärevust kojusaamise eel. Lehola turvaliste väravate vahel laadisime maha kogu varustuse. Seejärel saime veel ühe õppetunni – kuidas puhastada relva. Relv lahti, puhtaks, õliseks, kokku.

„Relv ei saa kunagi puhtaks! Seda saab ainult puhastada!“ Relvad puhastatud, tagastasime relvad. Mitmed emotsioonid uhtusid läbi, kui sai ära anda oma relva, mida terve nädalavahetuse pidi kaasas kandma. Et järgmistel oleks hea metsa minna, panime telgid kuivama. Ning päevakorra viimane punkt – lõunasöök. Siseruumis laua taga sooja sööki süües oli küll väga suur väsimus peal. Tehti veel viimased värbamiskatsed – Tammelinna päevadele ja Manöövritele.

„Aitäh!“ toitlustajale. „Jällenägemiseni!“ kaasvõitlejatele ja lõpuks ometi saan võtta oma isikliku varustuse ning kirjutada Facebookis oma seinale: „Ma sain sellega hakkama! #Naiskodukaitse #BVÕ #sõdurioskused #Tartu #NKK #tehtud!“