Orissaare jaoskonna rannikuäärne rattaretk

Ratta rehvirõhud spetsialisti poolt üle kontrollitud, sadulad sätitud, võis teele asuda. Unguma metsa vahel kohtusime retkejuhi Reinuga, kes oma naiskodukaitsjast kaasaga võtsid meid sappa ning suundusime tuntud talu poole. Meie seda maja ei tundnud, kuid ütlemata põnev oli õuepingil istuda, kuulata jutte rannarahva elust ning sirvida raamatuid, mis Reinul juhtumisi kaasas olid. Ja ei jäänud meil märkamata ka metsamaja avaratest katmata akendest paistvad suured ja täidetud raamaturiiulid. Raamatukogu keset metsa - milline unistus!

Sõtkudes avastasime end juba Saaremetsast. Saareküla mõis, kunagine kauplus ja kuuldused nunnakloostrist. Reipalt tervitasime põllul askeldavaid näitsikuid. Elu maal kestab.

Edasi liikusime Luhinale. Retkejuht tõi seljakotist nähtavale fotod kaluripaatidest, kus kuhjamisi kala. Pildistatud ikka sealsamas Luhina sadamas, ja mitte sugugi väga ammu, vaid nii aastat paarkümmend tagasi. Puhkasime jalga Luhina külaplatsi kiigel, kirglikud rahvatantsijad ei jätnud ka seal kasutamata võimalust paar tantsusammu teha ning olimegi taas valmis teekonda jätkama. Paika, kust sai maailm alguse. Blesta kivi juurde. Kivi katsutud, valmis jällegi mere poole rändama.

Külastasime auväärt õue, nautisime imelist merevaadet ja rändasime mööda kadakatevahelisi karjateid ikka edasi. Ahmid sügisesse suunduva suve imelisi pilte, hingesoppe kõditavaid looduslõhnu, vahid ammulisui kohtumisest ehmunult pagevaid metsloomi ja naudid koosolemist. Ja jõuad taas mere äärde. Punastest tellistest laotud kaunis ehitis kõrgub väärikalt vanade kadakate vahel. Laidunina tuletorn. Kahtla majakas, teab retkejuht lisada. On aeg teha väike paus. Piknik. Ega mereveeski käimata jää, ikka suplema, kuis siis muidu! Piisavalt puhatud ja kosutud, vaja vaikselt rattanina taas kodu poole keerata. Veereme läbi Asva, peatume Aaviku küla vahel, et külalislahkelt pererahvalt joogivett paluda. Pererahvast polnud parasjagu kodus ning kaasaegsed kaevud pole kooguga. Väntasime veeta edasi. Laimjalas tervitas meid tuttav jahimaja, kus täidetud said ka veepudelid. Aitäh! Märkamatult kulgesime üle Kuke jõe, tegime sirutushetke Audla külaplatsil, peatusime Poldris, ketrasime Kinglisse, edasi läbi Pao Ardla ja hargnesime enne Uuemõisa maid. Rattaretk hakkas õhtusse jõudma. Kodu poole vändates oli hing täis rahulolu, keha kosutavast matkast tänulik ning läbitud radade pikkusega võis igati rahule jääda. Kaugema nurga tüdrukud lugesid uhkusega kokku pea 75 kilomeetrit. Suur tänu kõikidele retkelistele ja teejuhtidele.

Aitäh Reinule ja Lembitule, kes naesterahvad ikka õige teeotsa peal hoidsid! Suur tänu Orissaare jaoskonna juhatusele, eeskätt esinaisele Annelile! Järgmiste retkedeni!