Õppisime abi andma

Alustati teoreetilise osa teadmiste üle kordamise ja põhjaliku läbi arutamisega. Millised sümptomid viitavad hüpoglükeemiale? Millisest hetkest algab sündmuskoha analüüs ja patsiendi seisundi hindamine? Mida teha ja mida mitte teha, kui oled lumehanget kangeks külmunud inimese leidnud? Need ja paljud teised küsimused said selgemast selgemaks. Siis aga läks põnevamaks- asuti praktilisi harjutusi tegema. Erinevates töötubades õpiti kõike, mida peab tubli kodanik teadma ja oskama, et anda tõhusat esmaabi. Alates turvalisuse tagamisest ja hädaabi kutsest, sidumistest ja soojalt mähkimisest kuni  südamemassaaži ja AED aparaadi kasutamiseni. Õhtu lõpuks olime kõik oluliselt osavamad tiba pädevamad, kui hommikul.

ILIAS-e keskkonnast õpitud teoreetilised teadmised ja instruktorite juhendamisel omandatud praktilised võtted said teisel päeval tublisti rakendust, et püstitatud situatsioon-ülesanded võimalikult kenasti lahendatud saaksid ja seeläbi oskused ja tarkused ka kinnistuksid. Eriti tuleb kiita situatsioonide realistlikkuse eest, mis pani abistajad end kokku võtma ja ka ärevas olukorras lahendusi leidma. Leidus kõrgest trepist kukkunud verise kuklaga kannatanuid, suure haavaga vigastatuid, suhkruhaigeid, verise ninaga tüdrukuid, nii minestanud kui ka ärevuses isikuid. Rääkimata veel tervest hulgast surijaist nukkudest, kes kõik vajasid muidugi elustamist. Eks juhtus, et mõni kannatanu sai väga professionaalset abi. No ja eks juhtus ka, et abistajad suures segaduses olukorra veelgi ohtlikumaks keerasid. Seegi oli lõppkokkuvõttes pluss, sest eneseanalüüs ja vigade lahti seletamine ja arutlemine olid vaat et veel kõige õpetlikumad.

Mida selline koolitus annab? Teadmise, et suudan vajadusel aidata, oskused selleks, julguse ja enesekindluse asuda abivajajale appi. Aga ka kaks toredasti veedetud päeva asjalikus ja hea huumoriga seltskonnas, mitu maitsvat kõhutäit, uusi tutvusi ja rahuloleva teadmise, et see aeg sai veedetud väärtuslikult. Tuhat tänu ja uute tegusate kohtumisteni!