Ööorienteerumine – miks mitte!

Arvestades sellega,  et  suvi on olnud erakordselt soe ja paljudel veel puhkuste aeg, oli orienteerumisele end kena hulk inimesi kirja pannud  – lausa 24 osalejat kaheksas meeskonnas! Alustuseks saime kehakinnitust ja kui kõik asjaosalised kohal olid, selgitas Bärbel Salumäe, kuidas kaarti lugeda ja sealjuures ka kompassi kasutada.

Võistkondade jagamine toimus loosiga. Esimesena väljus meie neljaliikmeline grupp, kuhu kuulus ka kaks last, üks neist viieaastane ja teine üheteistaastane. Ja nii me siis alustasime – kotis võileivad, vesi ja magusad müslibatoonid.

Lapsed olid õhinas ja vanemad samuti. Esimene punkt leitud, liiguti järgmise juurde. Igas punktis oli kujutis, mis tuli kaardile joonistada. Kolmandas punktis suutsime astuda ilmselt metsherilase pesale ja kuna iga eluliik kaitseb oma kodu, tegid seda ka nemad. Viieaastane tüdrukutirts sai viis nõelatorget ja mina kaks korda nõelata. Kuna tüdrukutirts polnud varem herilase käest nõelata saanud, siis ei teadnud ma ka kohe, kas ta on selle vastu allergiline või mitte. Sel hetkel  oli väike põnn ametis karjumisega ja mina ühe herilase kinni püüdmisega, sest paraku ei jätnud ta enne nõelamist järele, kui surnud oli.

Õnneks lapsel allergiat polnud, küll aga saime hoiatada teisi meeskondi, kes olid sel hetkel kolmandasse punkti saabumas ning allergikud said vajadusel teise tee punktini valida. Ja ega me siis sellepärast orienteerumist katki jätnud – meil oli ju veel vaja üksteist punkti läbida! Punktid olid kenasti kaardile märgitud ja metsas oli neid pimedas tänu valguspulkadele ka hea tuvastada.

Kontrollpunktis sai lahendada vahvat meeskonnatööga seotud ülesannet. Nalja sai palju ja iga ülesande täitnud meeskond sai ka magusa auhinna. Pärast kontrollpunkti läbimist oli jäänud veel pool teed läbida. Ja siis käis plõks! – matkarajal kustutati tuled. Öö oli saabunud. Oli väga suur võimalus teelt eksida, aga meie kaardilugeja oli ka pimedas täpne. Vahepeal oli lausa tunne, nagu oleks nõiafilmis nimega „Blair Witch“: lapsed kartsid ja ka täiskasvanud. Õnneks jõudsime üsna pea valgustatud rajale ning oligi jäänud ainult veel paar punkti üles leida.

Esimesena saabus finišisse meeskond nimega Välk, kes startis rajale teisena. Ise nad ütlesid öörienteerumise kohta järgmist: „Meie pere jäi üritusega väga rahule. Väga ägedad olid valguspulgad, mis tekitasid iga punkti leides uut elevust. Rada oli jõukohane kõigile. Pimeduse eelis oli see, et sai teiste võistkondade eest ennast metsa ära peita ja nii enda asukohta mitte reeta. Ka eelnev juhendamine oli väga asjakohane ja lihtne. Heameelega kordaksime sama üritust.“