Olen uhke, et mul on missioonitundega sõbrad!

Mitmed mu sõbrad kraamivad kummikud kapist välja ja siirduvad talgupäeval koos kamraadidega kohalikku murulappi hooldama, tormavad vajadusel inimesi päästma või kadunud inimesi otsima. Aitavad tervisehädadega kaasmaalasi ja õpetavad elupäästvat esmaabi, hoolitsevad abi vajavate loomade eest, korraldavad suurepärast jooksuüritust, tugevdavad riigi julgeolekut jne. Võin uhkusega öelda, et mu sõbrad on vabatahtlikena ühiskonna tervise näitajad ja tean, et kõik algab mõtteviisist!

Pealtnäha ju täitsa tavalised inimesed, kes toetavad riigi arengut, maksavad makse, käivad hääletamas ja üritavad käituda võimalikult seadusekuulekate kodanikena. Ometigi tahavad nad ära teha veel enam. Just need missioonitundega inimesed, kes tahavad panustatda keskmisest eestlasest enam, tegutsevad mittetulundusühingutes ja vabatahtlike ridades – nad on ühiskonna tervise näitajad.

Olen täheldanud, et vabatahtlikult tööd tegevate inimeste healoomuline pisik on nagu nakkushaigus, mis muutub üha populaarsemaks. See ei ole tänaseks midagi tavapäratut. Näiteks Teise Maailmasõja ajal töötas suur osa Suurbritannia linnades elavaid naisi ühel või teisel viisil mingi aja vabatahtlikena. Nad tegid seda, sest neil oli usk oma riigi paremasse tulevikku ja nad nägid oma isikliku panuse olulisust. Vabatahtlik töö on võimalik ja vajalik siiski ka väljaspool sõja-, epideemia- ja katastroofikoldeid, sest soov panustada millessegi heasse ja tähtsasse võib väljenduda väga erinevates ettevõtmistes.

Oma vabatahtliku töö eest inimesed teatavasti raha ei saa, enamasti peavad nad ise lisakulutusi tegema, näiteks transpordi peale. Pärast ollakse veel väsinud ka ja jäädakse teleri ees magama.  Mu sõbrad on hullud! Paljudele see millegipärast meeldib ja ma näen, kuidas neil silmad säravad. Nad rõõmustavad teadmisest, et ära tehti midagi head. Võimas tunne, mis annab hingerahu ja rahuliku une!

Tean, et vähehaaval koos maailma paremaks muutmiseks, teiste aitamiseks, kuid ka enda südamerahuks on loodudki võimalus olla vabatahtlik. Vabatahtlikuna töö kõrvalt elukeskkonna parandamisse või mõne ürituse korraldamisse panustamine annab isikliku rahulolu ja ühiskondliku heaolu. Tasustamata töö võimaldab omandada kogemusi ja oskusi, mis on formaalhariduse kõrval üha olulisemaks muutunud. Mõni tahab midagi korda saata, oma ideid ellu viia või mõnda probleemi lahendada. Tasustamata tööd tehes on võimalus oma huvide eest paremini seista ning kujundada seeläbi elukeskkonda tervikuna. Mõni tahab lihtsalt kogemusi, mõni otsib eneseteostust. Keegi näeb võimalust uuteks tutvusteks ja keegi ehk soovib lihtsalt midagi ära teha ja endast anda. On ka kindlasti selliseid boonuseid, mida inimesed ette ei saagi teada, sest need jõuavad vabatahtlikuni alles töö käigus.

Kuidagi on nii, et mida rohkem võimalusi haarata, seda rohkem võimalusi leidub. Mul on hea meel, et ka minu vabatahtliku töö kogemuse peatükk minu CV-s on kolm korda mahukam kui ametliku töökogemuse loetelu. Ameerika kirjanik ja filosoof Ralph Waldo Emerson on öelnud: „Elu ilusaim tasu on see, et keegi ei saa teist siiralt aidata, ilma et ka iseennast aitaks.”