Oksa tänava gurmeerestoran ehk sügisene ellujäämiskursus

Plaanisin aegsasti ettevalmistust teha, aeg aga libises sõrmede vahelt nagu liiv ja nii oligi 15. oktoober ja reede käes. Ettevalmistus – null. Pärast tööpäeva tormasin (lubatud kiirusel) koju, viskasin koduse matkavarustuse kotti ja sõitsin aadressile Plangu 4, kus oli meie kogunemispaik. Loomulikult oli just selleks hetkeks alanud ka korralik vihmasadu – täpselt nagu heas Hollywoodi filmis olema peab.

Minu üllatuseks oli ellujääjaid kohale tulnud vaid kuus. Nagu hiljem kogeda sain, siis oli kokku tulnud aga organisatsiooni crème de la crème. Kokku üheksa inimest, kellest kolm instruktorit ja kuus osalejat. Instruktorid on ühed salapärased tegelased, kelle nimed on küll teada, aga avalikustamisele ei kuulu. Esindatud oli Preili Instruktor, Härra Asimuut ja Härra Elutahe, kes on arvatavasti Kaalude tähtkujust või ehk siiski Skorpion. Palju õnne sünnipäeva puhul!

Oh suurt pingelangust ja veidi ka pettumust, see ei lähe ju ettekujutusega kokku! Selgus, et sellel õhtul me kaugemale ei läinudki, vaid võtsime mugavad istekohad hoopis kuivas klassiruumis ja hakkasime päriselt õppima, kuidas ellu jääda. Kui nüüd hetke mõelda, siis tegelikult ongi tegu ellujäämiskursusega. See on see koht, kus tarkust omandada ja hiljem alles praktikas rakendada.

Kas sina tead, mis on “STOP“-reegel? Mina ka ei teadnud. Härra Elutahe lahkelt seletas: Seisa, Tutvu olukorraga (inglise keeles „think“, eesti keeles „mõtle“), Orienteeru, Planeeri. Juba ammustel aegadel öeldi, et tark ei torma. Kui tunned, et olukord ei ole enam päris õige ja kodune marjamets tundub kuidagi võõras, siis peatu ja vaata ümbritsevat, ära sammu asjatult. Vajadusel helista pigem kohe sõbrale või päästeametisse, sest pärast võib olukord olla selline, et enam ei ole võimalustki abi kutsuda. Härra Orienteerujaga vaatasime üle, kuidas kompassi kasutada ja mida teha siis, kui kompassi ei ole. Seieritega kell on varustuse nimekirjas kindla eesmärgiga! Ja mis on ellujäämise puhul kõige olulisem? Suure raha eest ostetud varustus? Paracord-käepael? Hoopiski midagi palju filosoofilisemat. Nimelt on kõige olulisem elutahe.

Sellel õhtul õppisime veel erinevate terariistadega puid ja oksi lõhkuma nii, et näpud alles jääks ja vaatasime üle, kuidas telkmantlist endale mõnus ase teha. Juba olidki öötunnid käes, kui pidime päriselt endale isikliku varjualuse püsti panema, kuhu alla siis oma mati ja magamiskotiga ära mahuks ja hommikuni kuivana püsiks. Tundus, et kõik said tööga hästi hakkama ja pean tunnistama, et külma ei tundnud ja uni oli hea. Äratajaks oli kell 6.25 startinud Nõmme rongi vile. Esimene ülesanne edukalt sooritatud. Olin endaga rahul.

Hommikul kogunesime õppeklassi ja algas varustuse kontroll. Pole ammu milleski nii hästi põrunud. Selgub, et kui varustuse nimekirjas on telkmantel, vihmariided ja jope, siis ei piisa sellest, et sul on kaasas üks vihmakindel jope. Ja kui kirjas on joogipudel, siis ei lähe arvesse, et sul on seljakotis kolmeliitrine Platypuse joogisüsteem. Pussnuga ei ole suvaline kipsilõikamise nuga ehituspoe soodustoodete letist.  Ja oma söök ja jook? Unusta ära! Söögi saime kenasti Kaitseliidu varudest. Kolm komplekti kuuele inimesele jagamiseks. Ühe päevanormi suurus 500-700kcal. Kõik üleliigne tuli seljakotist välja võtta, musta prügikotti panna ja nädalavahetuseks Tallinnasse jätta. Üleliigne on sellises olukorras ka magamiskott ja matt.

Asusime teele Kuusalu suunas. Ilm oli hea ja tuju ülev.

Kohale jõudes pidime koheselt eelmise päeva orienteerumisõpet kasutama hakkama. 100 meetrit on minul umbes 70 sammu ja pean tähelepanelikult jälgima orientiiri, kuna kipun paremale kalduma. Õnneks oli tegu meeskonnaga ning leidsime ühiselt kõik vajalikud punktid üles. Igas punktis õppisime mõne elulise oskuse. Koolituse peateemaks oli tuli ja tule hoidmine. Eesmärgiks kahe minutiga sädemest leek tekitada, mis peaks vastu neli minutit. Siin oli vajalik kasetoht. See kasetoht, mida minul kaasas ei olnud. Ja tulepulk, mida mul ka kaasas ei olnud, sest mul olid ju veekindlad tikud, mida aga kasutada ei tohtinud. Õnneks oli jällegi abi väga lähedal ja kõik kamraadid jagasid (loodetavasti lahkelt) enda varustust. Preili Instruktor ja Härra Orienteeruja, võite endiselt mulle arve esitada kasutatud tulepulga eest. Leidsin sada moodust, kuidas pulgast sädet ei saa.

Lisaks õppisime joogivett leidma ja puhastama. Eesti põhjarannikul saab näiteks häda korral merevett juua. Ja meie laiuskraadil ei pea vees leiduvate viiruste pärast väga muretsema. Lisaks õppisime tühjast plekkpurgist, turbasamblast ja söest veefiltrit tegema. Järgmiseks päevaks katsetasime selle valmistamist ka iseseisvalt ja julgesime seda vett isegi maitsta.

Laupäevane päev läks tegusalt ja kiirelt ja juba oligi parajalt pime ning saime ülesandeks endale varjualune luua. Kõige vapram meist sai katsetada täielikult okstest valmistatud kolmnurkset varjualust “Sirm” (Foto 1) ja kolmik said luua okstest ja kotis leiduvast ühise “Lava” (Foto 2). Mina ja minu armas Preili Koikukaaslane saime kasutada telkmantleid nii, et meie vahele jääks mõnus, soojust jagav lõke (Foto 3).

Asukoht valitud, asusime hämaras materjali koguma. Metsaalune on selles osas lahke. Asetasime vaiad maasse, lõime mõnusad asemed magamiseks, katsime telkmantliga ja olime enda kätetööga väga rahul, kui tulid instruktorid ja ütlesid, et meie varjualused on üksteisest liiga kaugel ja peame asjad ümber tõstma. Väsimus oli juba võimust võtmas, aga õnneks olime Preili Koikukaaslasega nii hästi tööd teinud, et voodid saime tõsta suhteliselt väikese vaevaga kokku ja ka telkmantli ümberpaigutus ei olnud probleemiks. Lõpuks võisime tulemusega leppida. Teistel ehitajatel läks ka kenasti ning kõigil oli ööks varjualune olemas.

Järgnes käsk koguneda baaslaagrisse. Nüüd algas minu kõige lemmikum osa kogu kursusest. See jutt, mida väsinud ja näljased inimesed räägivad, on kõige puhtam kuld, mida ükski kirjatükk ei suuda iial edasi kanda. Naerda sai nii palju, et elan kindlasti mitu head aastat kauem. Ja lõkkes valmistatud kala maitseb nii hästi, et Eesti Michelini tärn kuulub Võsa 7, Oksa 2 söögikohale. Ja kuigi keegi meist horoskoope ei usu, siis jõudsime ikkagi järeldusele, et Härra Elutahe on Kaalud, või äkki siiski Skorpion.

Baaslaagrist suundusime enda magamiskohta umbes kell üks öösel ja nüüd pidime ka enda lõkked üles saama. Tule loomine ei olnud õnneks suuremaks probleemiks, aga tule hoidmine on siiski pidev töö. Minul ja kallil Preili Koikukaaslasel oli nii mõnus olemine, et uinuda veel ei tahtnud ning istusime ümber lõkke, arutasime võimalikke valimistulemusi ja tegime instruktorite määratud ülesandeid. Täpselt nii, nagu inimesed on tegelikult elanud ja toimetanud tuhandeid aastaid. Võrratu! Lõpuks jagasime siiski tulehoidmise ülesande ära ja saime mõlemad mõne tunni ka magada. Vaid paaril hetkel tundsin külmatunnet, muidu oli täitsa hea uni.

Pühapäeval esitasime instruktoritele omavalmistatud veefiltrit ja andsime mekkida liiga kaua tõmmanud männioksaleotist. Tutvusime erinevate hügieenivõimalustega piiratud olukorras. Pajuoksa närimine ja sellega hammaste hõõrumine on hea hambahari, ka söega saab säravvalge naeratuse, kui suudad suu pärast korralikult ära loputada. Pooleliitrisest joogipudelist saad valmistada endale mugava survedušši, mille rahvapärast nimetust ei sobi siia kirjutada ja õnneks ei pidanud selle kasutamist keegi ise proovima. Olime ühel nõul, et sellises asjas piisab teooriast Kuna ellujääjad olid naised, siis arutati ühiselt läbi ka võimalikud lahendused, kui saabunud on “eriti tore aeg kuus”. Tutvusime erinevate priimuste kasutamisega, nende eeliste ja puudustega ning katsetasime neid maitsva hommikusöögi valmistamisel.

Lõunal oli võimalus orienteerumisteadmised ka iseseisvalt proovile panna ja väike rada läbida. Kella mul jälle ei olnud ja loomulikult ei jõudnud ma õigeks ajaks baaslaagrisse tagasi, aga kõik punktid leidsin üles. Lõpuks. Nimelt oli ühe punkti koordinaatide juures kirjas märksõna “kurv”. Ma loomulikult kiirustasin ja lugesin kenasti “kuur”. Kompassil kõik klappis ja kõndisin siis reipalt ühele hoovile, kus arvatav peremees traktorit parandas. Küsisin veel targalt, et milline maja nendest see kuur võiks olla. Mees oli võrdlemisi kohkunud, aga sõbralik ja pakkus kolmie erinevat valikut. Tatsusin siis targalt ringi ja olin veel veidi pahane, kuna instruktorid rõhutasid, et nad ei peida punkte eriliselt ära. Läksin siis ikka tagasi peremehe juurde ja küsisin, et kas see on ikka orienteerumispunkti hoov ja härra imestunult ütleb, et tema teada ei ole. Suhteliselt piinlik, aga väga naljakas. Õnneks tulid kohe meeskonnakaaslased mööda teed vastu ja saigi selgeks, et pean otsima sedasama kurvi, kus seisan ja kuurist ei ole kusagil juttu. Ilmselgelt ei kasutanud ma STOP-reeglit. Aga kogemusest õppisin.

Baaslaagris ootas ees eksam. Veel kord oli vaja tuli süüdata ja seda hoida. Sellel korral oli hea toht taskusse juba aegsasti kogutud ning tulepulga sain ka instruktorilt. Tuli süttis kiiresti, aga hoidmise normatiivist jäi siiski umbes 5 sekundit puudu (liiga vähe kuivanud kuuseoksi).

Olen kursusega väga rahul ja instruktorite ettevalmistus, vaev ja tahe meid õpetada oli terve aja tuntav. Olen teile kõigile südamest tänulik. Sellise meeskonnaga, kes sellel nädalavahetusel metsa sattus, läheks iga kell uuesti rändama ja jääte mulle südamesse väga sooja tundega. Tänan teid kõiki! Kohtume Ellujäämiskursusel 2.0!

NB!

• Kui märkad kusagil langenud kasepuud, siis mine, koori toht kenasti ära. Koori nii, et on kohe kooritud! Sul läheb seda vaja, palju.
• Kui sul on metsa või maad, mis seisab jõude ja tahad panustada tulevaste põlvede õppetegevusse, siis anna endast märku. Äkki toimub just sinu metsas järgmiste ellujääjate koolitamine.
• Ja minge kõik kursusele, kui järgmine õpe tuleb! Omandate hunniku tarvilikke oskuseid ja saate suurepärast seltskonda nautida. Lisaks on instruktorid päriselt ka eriala asjatundjad ja praktikud. Kiire internetiotsing annab taolise lühikursuse hinnaks 300 ja enam eurot. Väärtustage seda võimalust, mille organisatsioon loonud on.