Nii sünnivad meistrid

Seekordse õppepäeva hommik oli hirmkülm nagu viimasel ajal tavaks, aga siiski rõõmsalt päikseline ja sama päikseliselt tervitasid meid Lõõlas Järva naiskodukaitsjad. Kuna me ise ka suhteliselt viimasel minutil jõudsime, siis ei antudki palju aega atra seada, vaid õppepäev läks täie hooga käima. Päeva esimeses pooles julgen ma öelda küll, et omandasime käsitöölise Pireti käe all, kõlavööde kudumise kunsti. Kõik see, mis alguses tundus tohutu virr-varr ja üks võimatu missioon olevat, päädis lõpuks igaühel kas valmis või veel pooleli oleva imeilusa proovivööga. Et nüüd midagi väga keerulist kõladega kududa, tuleb lihtsalt harjutada ja harjutada ning kõlade maailma rohkem sisse elada, aga päris kindlasti oskavad kõik õppepäeval osalenud nüüd kõlavööde mustreid lugeda, mustrile vastavalt kõladele lõngu seada ja kududa.

Täna, kui õppepäevast on möödas vaid kaks päeva, tean ma juba mitut naiskodukaitsjat, kes ei saa kõlade lummusest sugugi välja, ning valivad juba lõnga ja joonistavad endale mustreid, sest ideed keerlevad peas ja näpud sügelevad. Ka minul endal on täna juba lõngapoe tiir tehtud. Harva juhtub, et üks õppepäev nii palju elevust, kõneainet ja reaalseid tagajärgi endaga kaasa toob. Igatahes oleme me sellega andnud jälle oma väikese panuse traditsioonide hoidmisse, järjepidevusse, rahvusliku väärtustamisesse, naiseks olemise kunsti säilitamisesse, nagu naiskodukaitsjatele kohane.

Kõlavööde kudumine on Eestis juba väga ammu tuntud kunst ja meie esiemad tegid sel viisil imelisi kirjuid vöösid, sukapaelu ning muid tarbeasju ja kaunistuselemente. Kes ei tea, siis kõlad ise on tillukesed ruudukujulised puidust või papist pilpad, milledel on 4 auku sees ja uskumatu aga tõsi, nendega siis kootaksegi. Kuidas täpselt, on sõnades väga raske kirjeldada. Seda peab oma silmaga nägema.

Aga päev ei lõppenud sugugi kõlade kokkupakkimisega, vaid siis alles õigeks müttamiseks läks. Olles hommikuotsa istunud ja lõngadega mässanud ning oma kätetööd imetlenud, olid füüsilist liigutamist ja mõtlemist nõudvad meeskonnatööharjutused mõnusaks jätkuks. Rapla ringkonna naiskodukaitsja Eli läbiviidud mitmekesised mängud pakkusid nii väljakutseid, huumorit, hasarti hakkama saada kui ka rahulolu oma naiskonna üle. Enim meeldejäänud märksõnad harjutustest võiks olla „kes tõstab?“ ja „kes juhib?“, mis kindlasti igale osalenule muige suule toovad. Mõnus oli see, et ka kaasasolnud lapsed said meeskonda kaasatud  ja mõnus oli see, et me saime kõigega hakkama. Nii tore oli vaeva näha ja pärast tubli olla. Harjutused lõppesid peaaegu sama müstilisena kui kõlavööde kudumise kunst tunduva toolide äravõtmise harjutusega, kus algul lamasid kõik toolidel ja seejärel kõik toolid üksteise järel inimeste alt ära võeti ja lõpuks lamati võiks öelda, et põhimõtteliselt õhus.

Kokkuvõtvalt kordan veel üle, et oli väga vahva ja väga hariv päev ning just nii sünnivadki meistrid.