Naisteõhtu sõprade heaks ja iseenda rõõmuks

Õpetajaks oli sedakorda Annika, kes ei kuulu Naiskodukaitsesse, veel. Annaikal oli kaasas ilusaid pabereid, fotosid, pitse, pappe, paelu ja muud kraami, millest kaarte teha. Lisaks oli tal hulganisti augustajajaid, lõikur, pressija ja švammid, millega saab kaartidele vanaaegse näo anda. Kõige olulisem, mis Annikal kaasas oli, olid mõistagi tema oskused ja kogemused kaartide meisterdamisel.

Annika ei lasknud ennast heidutada sellest, et naiskodukaitsjaid oli sel korral kohal erakordselt vähe, vaid selgitas, andis nõu ja toetas vajadusel jõuga nii täiskasvanuid kui lapsi. Igast tema õpetussõnast peegeldus tema enda rikkalik kogemus kaardimestrina.

Meie, naiskodukaitsjad, olime algul küll pisut kohmetud ja segaduses sobitamaks erinevaid ilusaid materjale ja värve kokku. Tegevus võttis aega, aga tulem sai see eest üleootuste imeilus. Ma poleks iial uskunud, et mina ise teen oma käega valmis nii ilusa ja õrna kaardi. Või mis seal minust rääkida, ka laste tehtud kaardid olid kenamast kenad.

Üheskoos nentisime, et oli üks toredamaid naisteõhtuid siiani. Täname südamest Annikat, jagame oma hingega tehtud kaardid headele sõpradele, oleme iseenda üle rõõmsad ja jääme ootama, millal Annika tuleb meile karbi meisterdamist õpetama.