Naiskodukaitsjana perepäeval justkui osake kogukonnast

Juuli esimeseks laupäevaks Kaereperre perepäevale kutsuti meid juba ammu, vististi juba südatalvel isegi. Otsustasime pea sama südatalvel, et läheme sinna Küllikesega kahekesi, kuna üritus ei ole väga suur ja Maakaitsepäev, kus kõik me väed väljas, on selleks ajaks just äsja seljataha jäänud. Suvi tuli nagu plaanitult ja nii me leidsimegi ennast Küllikesega 6. juuli säravalt päikeselisel ja palaval keskpäeval Kaerepere staadionilt. Lõbus muusika mängis, mehed olid ka meie jaoks varjualuse juba üles pannud ja hakkasid saabuma ka esimesed külastajad.

Perepäeval sai tutvuda Kaitseliidu, Naiskodukaitse, Päästeameti, Politsei ja Maanteeameti tegemistega. Lisaks olid esmaabi ja vigastuste ennetamise õppepunktid. Sai niisama mööda punkte uudistamas käia, aga lapsed ja koos nendega ka täiskasvanud mängisid ka mängu, kus tuli kõik erinevad väljapanekud läbi käia ja igas punktis etteantud ülesanne täita. Kõige õpetlikum oli ilmselt elustamise punkt, kus sai elustada nii täiskasvanut kui last. Kõige populaarsem jälle oli Kaitseliidu ülesanne, kus tuli sportrelvast lasta. Ei saa kurta ka Naiskodukaitse populaarsuse üle. Meie lõime mitmekesisusega, sest Naiskodukaitse punkti läbimiseks võis kas kiivrisse palli visata, puslet kokku panna, Naiskodukaitse teemalisi ristsõnu lahendada või Naiskodukaitse teemalisi pilte värvida. Igaüks leidis omale sobiva ülesande ja mõned lapsed joonistasid meie juures terve päeva.

Päev oli algusest lõpuni rõõmus ja lustlik. Aga miski ei saa selle hetke vastu, kui päev oli alles käima minemas ja järsku tormas Naiskodukaitse väljapaneku juurde Kaerepere jaoskonna  liige Monika, kes kirjeldas elavalt, kuidas ta parajasti staadioni kõrval silma looja lasi, kui kuulis, et staadionil midagi toimub ja kuulis sõna „Naiskodukaitse“ ning jooksis ruttu ise kohale vaatama, kas abi on vaja. Meie võtsime muidugi rõõmsalt abi vastu ning Monika jooksis veelkord koju, et vorm selga panna ja tuua lastele mängimiseks ka endavalmistatud õpetlikud lauamängud. Olime Monika teguviisi üle imestunud ja õnnelikud ühekorraga, sest ega vist keegi peale naiskodukaitsja küll nii etteplaneerimatult keset kena laupäeva lihtsalt heast peast kogukonna ja teiste inimeste heaks midagi tegema tormaks.

Igatahes oli meil kolmekesi üks väga vahva päev. Perepäeval osalejad, kelle seas oli lisaks kohalikele ka külalisi näiteks Tartust ja isegi Rootsist, olid ka rõõmsad, jutukad ja vabad nagu oleksime meiegi osake kogukonnast. Lapsed jooksid ringi ja täiskasvanud rääkisid juttu, loositi auhindu ja tuldi veel ristsõnu lahendama, veel pilte värvima, veel palli viskama. Juba kutsuti meid aastapärast tagasi. Nojah, eks ikka, kuidas siis teisiti.