Võistkondlikult läksid arvesse jalgpalli, võrkpalli, orienteerumise, viktoriini ja võimlemise tulemused, lisaks sellele sai individuaalselt jõudu proovida odaviskes, takistusraja läbimises ja poomiülesandes – viimased kaks pakkusid siiski rohkem osalemisrõõmu lastele ja muudele pereliikmetele, kes võistlejatega laagris kaasas viibisid.
Kuigi spordilaagrisse saabuti juba reede õhtul, mil toimus osavõtjate registreerimine, telkide püstitamine ja ühislaulmine lõkkeplatsil, algas tõsisem sporditegevus laupäeval. Kõigepealt laagri pidulik avamine rivistuse ja lipu heiskamisega ning siis alagruppide kaupa võrkpall ning jalgpall.
Hommikupoolikul enne lõunat toimusid pallimängude alagrupikohtumised ja pärastlõunal kella kuuest olid planeeritud finaalid. Kella kahest algas ka orienteerumine, õhtul aga toimus viktoriin ja esitati võimlemiskava.
Võib öelda, et Tallinnat esindasid küll aktiivsed ja sportlikud inimesed, kuid viimased jalgpalli ja võrkpalli mängimise kogemused pärinesid paljudel keskkooliajast. Vaid Aune Surva käib ka praegu jalgpallitrennis FC Kalevis, ja tänu sellele kujunes temast meie üks liidreid. Võistkonnad olid viieliikmelised nii jalgpallis kui võrkpallis, poolaeg kestis kuus minutit, mis muutis mängu kiireks ja väravaterohkeks. Hommikused neli alagrupimängu õnnestus võita, ja pärast esimest mängu kujunes välja ka kindel võistkond, kes ilma vahetusteta finaalideni mängis. Väravas Kadi Kisand, ründes ja osaliselt poolkaitses Aune Surva, Kersti Tammekunn ning Liivi Kosk ning kaitses Raili Liiv, treeneriteks aga kõik Tallinnale kaasaelajad. Finaalmängud toimusid samuti alagrupisüsteemis, kohtusime Tartu ja Viru võistkondadega , siin oli tegemist juba tõsiste kohtumistega, kus viieminutiline poolaeg nõudis kiireid väravaid. Esimene kohtumine Tartuga lõppes väravateta viigiga, ning kohtuniku soovil tuli lüüa penalteid. Kahjuks meil selles vallas kogemused puudusid ja kaotasime kindlalt. Valgaga aga olime hommikul juba korra kohtunud ning neid võitnud 2:1, seekord mäng nii libedasti ei läinud, liikmetes oli juba väsimus ja hoolimata korduvatest rünnakutest ei õnnestunud meil vastase kahest kaitsjast ning väravavahist mööda hiilida, kogu jõudu rünnakule koondades ununes oma värav aga sootuks, ja tulemuseks oligi 0:1 kaotusseis, mida paari alles jäänud minuti jooksul püüdsime viigiks mängida. Hetkeks tundus, et see võib isegi õnnestuda, kuna Valga võistkonna kaitsja mängis väravaalas käega, aga kahjuks jäi penalti realiseerimata ja tulemuseks 0:1 kaotus. Lõppkokkuvõttes, kuna ka Tartu kaotas Valgale, saime kolmanda koha. Samas jäime jalgpalli tulemusega rahule, hommikul olime ju Valgat võitnud, hoolimata nende võistkonda kuulunud poisist.
Kujunes välja ka kindel võistkond, kes ilma suuremate vahetusteta finaalideni mängis: Liivi Kosk, Kersti Tammekunn, Raili Liiv, Aune Surva, ja Sirle Baldesport. Ka võrkpallis oli Viru võistkonnas naiste puudumisel liikmeks mees. Sellisel juhul võis aga ka teine pool meesterahva abi kasutada. Meil polnud selle vastu midagi, kuna ka võrkpalli õppisid mõned meist mängima alles kohtumiste ajal. Meestest kasutasime aga Tõnu Märsi ja Villu Tederi abi. Eriti raske oli muidugi servimine, õnneks oli lubatud ka altkäe serv, ja ega ka enamuses teistes võistkondades profid mänginud. Alagrupiturniiril kaotasime ühe mängu Virule ja finaalseerias kordasime kaotust Virule sama järjekindlusega, lisaks veel kindel kaotus teise alagrupi võitjale Tartule, mis saavutas üldvõidu, Tallinnale aga kolmas koht.
Pärastlõunal alanud orienteerumisest võtsid Tallinnast osa Sirle Baldesport, Annika Hunt, Julia Jurova ja Elle Tikki, tulemuseks viies koht. Meie mõistes kesine tulemus oli tingitud sellest, et ei õnnestunud leida üles kadakate vahele peidetud kontrollpunkti. Hoolimata sellest sai tutvuda kena mereäärse loodusega, ja leiti ülisuur sirmik, mida küll söögiks ära ei korjatud.
Õhtupoolikul aset leidnud viktoriinist võtsid osa Sirle Baldesport, Liivi Kosk ja Kersti Tammekunn. Küsimused jagunesid kolme kategooriasse: naiskodukaitse ajalugu ja tänapäev, Eesti kultuur ja ajalugu ning kehakultuur. Esimene valdkond oli naiskodukaitsjatele nähtavasti kõige kergem, siin said kõik üsna võrdselt kõrgeid tulemusi, meile siin poolepunktilise kaotusega kolmas koht Harju ja Tartu järel. Eesti kultuuri ja ajaloo tundmises olime aga esimesed – mis arvestades võistkonnas viibinud ajaloolaste hulka tundus ka loomulik. Samas tekititas küsimusi, miks me ei saanud punkti küsimuse eest: “Keda nimetas F. R. Kreutzwald tölplasteks?” Meie vastust “kadakasaksu” ei peetud võrdväärseks etteantud vastusega “neid, kes oma rahvuse maha müüsid”. Elevust tekitas vastus küsimusele: “Mis on Oskar Lutsu lugudest tuttava Tõnissoni eesnimi?” Nimelt pole Luts eesnime kunagi maininud. Kõige raskemad ja huvitavamad küsimused olid kolmandas voorus, kehakultuuri osas teadsid kõik vastust nähtavasti ainult kümnevõistluse alade nimetamisel. Meil õnnestus õigesti vastata vaid veel ühele küsimusele, kuid ka sellest piisas, et Tartuga alavõitu jagada, samas jäid paaril korral vaid natuke puudu õigesti vastamisest, kuid eelmistes voorudes olime lähedal ka valesti vastamisele. Lemmikküsimuseks oli: kes Eesti tõstjatest on püstitanud kolm maailmarekordit ja on ühe kuulsa Eesti kultuuritegelase nimekaim? Tegemist oli Gustav Ernesaksaga.
Lõppkokkuvõttes saime viktoriinis teise koha, vaid punkt vähem kui Tartul, kolmas oli Sakala.
Lisaks sellele jagati punkte ka võimlemiskava eest. Võib öelda, et tegemist polnud just Tallinna ringkonna lemmikalaga. Ideesid kavaks oli palju, kuid harjutamiseks polnud päeva jooksul aega. Viimaks tegime minimalistliku kava “Naiskodukaitse teel tulevikku”, kus kaks noort liikmekandidaati meres silmapiiri poole - tulevikku ujusid, vanad liikmed neile rannalt järele vaatamas. See polnud ehk nii suurejooneline, kui Sakala võimlemiskava, täis sümboleid, kuid samas tallinlikult uuemeelne. Hoolimata sellest, et teemaks osutus hoopis “Naiskodukaitse teel tänapäeva” saime neljanda, ehk eelviimase koha, mis lõpparvestust silmas pidades osutus vajalikuks punktilisaks.
Pühapäeva hommikupoolikul toimus autasustamine. Tartu ringkond oli üsna ülekaalukalt esimene, Tallinn teine ja vaid ühe punkti kaugusele meist jäi Sakala esindus. Meie vaatepunktist oli tegu igati kordaläinud üritusega – osalejad naasid päiksest pruunidena ja energiliselt, tundega, et sport võib olla ka lihtsalt lõbu.
Naiskodukaitse spordipäevad läbi Tallinna 19. -21. augustil 2005 toimus Pärnumaal Kastnas naiskodukaitse kümnes spordilaager, millest võttis osa ka Tallinna ringkonna esindus koosseisus: augustil 2005 Sport Võistlused ← Eelmine Põhja piirkonna linnalahingu õppus Järgmine → Naiskodukaitse baasväljaõpe Võsul Naiskodukaitse spordipäevad läbi Tallinna ringkonna silmade 
