Naiskodukaitse andis täna üle jõulukingitused raja taga riiki teenivatele kodanikele

„Iga jõulutervitus ja südamlik sõnum rõõmustab meie sõdureid Afganistanis ja mujalgi. Samas näitavad sellised kingitused, et Eestis mõeldakse tuhandete kilomeetrite kaugusel teenivatele kaitseväelastele, kellele me võlgneme oma jõulurahu kodumaal,“ ütles Kaitseväe Logistikakeskuse tugikeskuse juhataja Andres Siplane.

Naiskodukaitse kolmanda kudumisprojekti raames valmis sel aastal üle 200 paari kudumeid, millest neljandik on kindad ja ülejäänud sokid. Kudujaid oli umbes 100 igast Eesti nurgast, enamus Naiskodukaitse vabatahtlikud liikmed.  Tehtud kudumid on suures osas kootud rahvuslikus mustris ning täis ürgset kaitsevõimet, mis loodetavasti toob missioonil teenivad kaitseväelased ja politseinikud tervelt koju tagasi.

Naiskodukaitse esinaise Airi Toominga sõnul on jõulukingituste projekt Naiskodukaitse jaoks muutunud juba „isekuduvaks“. „Kolme aasta eest alustades, pidime kõvasti pingutama, et nõutud arv sokke-kindaid kootud saaksime. Täna peame pigem naisi tagasi hoidma,“ selgitas Tooming.

Lääne ringkonna vabatahtlike naiskodukaitsjate algatusel saadetakse sel aastal koos kudumitega jõulukingituseks ka 200 purki kodumaistest õuntest isekeedetud moosi.

Kodutütred üle Eesti joonistasid jõulukaarte, mis saavad samuti osaks kingitusest.

Kingid teevad soojaks kõikide ligi 170 Afganistanis, Kosovos, Iisraelis ja Inglismaal missioonil viibivate Eesti kaitseväelaste südamed. Ka 8 Eesti tsiviileksperti, kes ELi ja NATO tsiviilmissioonide raames Afganistanis teenivad, saavad kodust kaugel sooja jõulukingi. Lisaks osaleb Eesti 5 politseinikuga tsiviilmissioonil Kosovos ja 4 politseinikuga Gruusias ning neidki ei tohi ära unustada. Kokku saavad kingituse ligi 200 missioonikut.

Käsitööfoorumi isetegija.net eestvedamisel valmistati 64 eesti naise poolt 11 lapisalli, mis on mõeldud jõulukingituseks missioonidel elu kaotanud kaitseväelaste omastele. Iga sall on kokku heegeldatud 24-st kootud lapist ja selles projektis osales naisi üle kogu Eesti ning ka välismaalt.

Kapten Ivi Prits Kaitseväe Tugikeskusest kinnitas, et kingitused lähevad kaitseväelaste poole teele juba tuleva nädala alguses.

Naiskodukaitsja Riina kommentaar:

Miks? Esiteks see, et olen Naiskodukaitse liige ja seega olen võtnud endale kohustuse panustada oma oskuste ja võimete kohaselt organisatsiooni tegevusse. Olen Eestist kaugel ning seega raskendatud vahetu panustamine NKK ülesannete täitmisse. Kinnaste kudumine annab mulle võimaluse osaleda NKK tegevuses. Ühtlasi võimaldab NKK-l täita endale võetud eesmärk - kindlaks kuupäevaks on olemas vajalik arv kudumeid.

Sisuline eesmärk kinnaste kudumisel on sama, mis NKK-l tervikuna - anda oma panus riigikaitsesse.

Kindaid kududes panen ma sinna sisse oma aega ja energiat. Loodan, et kinnaste tulevane omanik tunneb neid kandes rõõmu ja soojust ning see annab talle tugevust üle saada kõigist rasketest hetkedest, olgu siis kaugel maal või tagasi kodus olles. Leian, et meie riik on paremini kaitstud, kui inimesed on valmis panustama oma aega ja energiat selleks, et teised end paremini tunneksid; ja kui inimesed tunnevad, et neist hoolitakse. Loomulikult loodan ma ka seda, et kinnastest on praktiliselt kasu :)

Naiskodukaitsja Leane kommentaar:

Mina kudusin sokid. Nende lõng on värvitud naiskodukaitsjate poolt taimedega Eesti loodusest. Ehk siis - paljud tüdrukud ja naised on taaskord andnud oma panuse, et need, kes on kodust kaugel, oleksid jõuluõhtul veel natuke rõõmsamad. Kindlasti oskavad kaitseväelaste endi emad ja abikaasad ka sokke-kindaid kududa, selles pole kahtlust, aga Naiskodukaitse kudumid ütlevad nagu üks riigikaitsja teisele: "Me teame, mida te seal kaugel teete ja toetame teid nii nagu hetkel võimalik."

Naiskodukaitsja Nele kommentaar:

Mina olen kudunud kõigil kolmel aastal sõrmikuid ja koon ilmselt ka edaspidi, kui Naiskodukaitse selle projektiga ikka jätkab. Ma loodan, et jätkab:). Ma teen seda üsna mitmel põhjusel. Esiteks nõuab seda minu missioonitunne ja sisemine tahe head teha. Loomulikult ma koon hea meelega ja kas või uneajast, kui see ühe Eesti missioonisõduri jõulude ajal rõõmsaks teeb ja ennast kodule lähemal tundma paneb. Teiseks meeldib mulle selle projekti varjatud eesmärk - väärtustada tänapäeva naiste seas käsitööd ja isetegemist ning panna nad uurima oma kodukoha mustreid. Mina näiteks ei olnud kunagi varem enne seda projekti sõrmikuid kudunud ja kõigil kolmel aastal olen kindad kudunud kodumaakonna erinevate paikade kirjas. Seetõttu tunnen ma nüüd eksimatult ära Märjamaa, Rapla ja Vigala kindakirjad ja ausalt öeldes olen ma selle üle päris uhke. Ma arvan, et Naiskodukaitse jõulukingituse projekt tekitab rõõmu ja rahulolu nii andjatele kui saajatele.

Naiskodukaitsja Kati kommentaar:

Enne ärasaatmist kaanetatakse kõik moosipurgid vanaemade kombel värvilise paberiga ja igale purgile lisatakse sildike heade soovidega. Ikka, et sõdurpoistel oleks toredam jõulude ajal pakki avada. Loodame südamest, et sellest tuleb neile tore üllatus, sest sokke/kindaid saadame ju neile juba kolmandat aastat, aga kodust moosi ei oska nad küll oodata. Tahaks soovida, et ka sellest ettevõtmisest kujuneb tore traditsioon, mis rõõmustab tulevikus nii moosi saajaid kui tegijaid – andmisrõõm on ju see kõige suurem rõõm!

Terevisioonis projekti tutvustamas käisid Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming ja Tallinna ringkonna tegevliige Vive Pandis:

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=134146

Lõik alates 48. minutist.

Naiskodukaitse Lääne ringkonna sõdurimoosi retsept

40-liitrisele välikatla potile.

* 25 kg kooritud, puhastatud seemnetest ja tükeldatud õunu

* 8 kg suhkrut

* 5 liitrit vett

* 2 kg pohli

* ikka elukogemus

* loomulikult naiselik vaist

* kuhjaga elurõõmu

* kamaluga häid soove

Valmistamine:

Korjasime puudelt valminud ja hästi värvunud õunad. Õunad koorisime, puhastasime seemnetest ja tükeldasime. Tükeldatud õunad asetasime potti ja lisasime vajaliku koguse vett. Kuumutasime keemiseni ja keetsime tasasel tulel, kuni õunad olid pehmed, hoolikalt aeg-ajalt segades. Seejärel lisasime puhastatud pohlad ning keetsime õuntest ja pohladest mõnusa püree. Nüüd segasime hulka suhkru ja keetsime tasasel tulel veel 10–15 minutit, segasime hoolikalt, et moos põhja ei hakkaks. Ei hakanud. Maitseks veel juurde kuhjaga elurõõmu ja kamaluga häid soove. Tõstsime valminud moosi kuumalt sobivatesse purkidesse, kaanetasime.

NB! Meie keetsime oma moosi kahes potis st jagasime etteantud toiduained kahte potti, et oleks lihtsam segada ning hoida moosil silma peal

Õunad, mis potti läksid, olid: "Liivi kuldrenett", "Melba", "Lambanina" ja loomulikult jäid ikka mõned sordid ilma nimeta.