Naiskodukaitsajd üle Eesti mälestavad juuniküüditamise ohvreid

Igal perel on oma lugu. Mõned lood kanduvad põlvest põlve edasi, teised jäävad aega seisma. Kolmandad on leidnud oma tee. Minu esimene ja kõige olulisem kokkupuude küüditamisega oli Väike-Maarja Gümnaasiumis. Võisin olla kuuendas või seitsmendas klassis. Terve kool jalutas rahvamajja kuulama ühe naise lugu. Mäletan temast ainult niipalju, et ta oli Memento Rakvere Ühingust, ta oli hallipäine, rääkis tasase häälega ning tema pilk vaatas terve loo vältel tühjusesse.

See oli päev, mil mõistsin, kui hoomamatu on vägivald –  mida kõike eestlased ja meie saatusekaaslased on pidanud läbi elama. Mitte ükski põhjendus ega lohutus ei suuda leevendada nende inimeste, ja nende perekondade, läbi elatud jõledusi ning sundi leppida eluga, mida keegi polnud ise endale valinud. Tagantjärele mõeldes oli see ilmselt ka hetk, mil minus tekkis isamaa ning oma inimeste kaitsmise tahe. Tõenäoliselt ei ole ma ainus, kes sel ajendil on Naiskodukaitsega liitunud.

1941. aasta juuniküüditamine oli teiste seas valus ka Kaitseliidu, Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütarde peredele. Paljud juhid küüditati ning nendest omakorda paljude elud jäid pooleli. Inimeste süü oli oma riigi kaitsmine vastavalt tollasele põhiseadusele: „... kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku endamääramise kustumatul õigusel, mis on rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele...“.

Tänane mälestustseremoonia on küüditatute ning nende perekondade ja lähedaste austamine ning nende väärtustamine Eesti riigi kaitsel. Noortel on keeruline aru saada kui raske võib olla elamine muretsedes oma riigi, oma pere ja enda elu pärast. Eriti kuna paljudes peredes küüditamisest, ega ka muudest koledatest aegadest ei räägita. Seepärast on ääretult oluline, et kõik räägiksid oma lugu – et langenud inimesi mäletatakse, et tulevatele põlvedele antakse edasi jutud neist õudustest, mida on läbi elatud.

Inimesed peavad väärtustama ajalugu ja aja hõlma vajunud inimesi, teadma fakte ning mõistma küüditamise kuritöö tähendust. Ainult nii saavad ka tulevased põlved Eesti riiki vääriliselt hoida!