Metsavendade radadel ja kassinaerist kaemas

On hea, et meil on lähedalt võtta nö oma „metsavend“ Martin Andreller, kes teab metsavendadest vist küll kõike, mida tänasel päeval üldse teatakse. Ja ta oskab sellest ka jutustada nii, et kuulavad suured ja vähe väiksemadki.  Martin rääkis nii Põrgupõhja vana punkri varemetel kui ka rekonstrueeritud punkri juures. Ja on need ikka lood, kohati tahaks justkui nutta, aga samas tunned austust, rõõmu ja muid segaseid emotsioone nende meeste vastu.  Loomulikult olid osad meist Põrgupõhjal varem käinud, aga oli ka neid, kes täitsa esimest korda seal olid. Põnevust jagus nii ühtedele kui teistele, sest kõiki metsavendade lugusid ei tea siiski mitte keegi (peale Martini) ja alati on mõni uus lugu või põnev fakt vahepeal välja tulnud.

Maret Kollin Märjamaa jaoskonnast kirjeldas oma esimest käiku Põrgupõhjale nii: „Selleks, et veeta üks tore pühapäev,  oli vaja Märjamaa jaoskonnal saata planeeritud matkapäevale kutse sõpradele Pärnust. Martin Andrelleri eesjuhtimisel alustasime sooja hommikut Põrgupõhjal. Hea oli kuulata Martini huvitavat juttu selle ja paljude teiste Eestis leitud punkrite kohta. Kuidas metsas toime tuldi? Hirmuga käsi käes elati aastaid metsas peidus. Väikese maapealse punkriga sarnases, mis on Põrgupõhjale ehitatud, elasid koguni kuusteist meest. Täitsa kõhe mõelda, mida siin üle elati. Mida need puud on kuulnud ja tuuled rääkinud...?“.

Põrgupõhja punkri näol oli siis tegemist Eestis kõige enam levinud metsavendade elamutüübiga ehk maapealse punkriga. Et saada aimdust ka teistlaadi ehitisest, võtsime ette ka retke  paar kilomeetrit eemal asuva Illuste punkri varemete juurde. Seal ei olnud küll ükski matkasell peale Martini varem käinud. Rada kulges mitmekesisel maastikul läbi võsa, kuusenoorendiku (mis kiirelt „autopesulaks“ ristiti, sest läbi noorte kuuskede teed murdes said tõesti ülepeakaela harjata nagu pesulas), mustika- ja murakaväljade. Ilm oli lämbe ja higi voolas ojadena, mütata sai ikka üksjagu.

Maret Kollin Märjamaa jaoskonnast kirjeldab teed järgmise punkrini niimoodi: „Järgmiseks hakkasime "raiuma"  juurikaterohket, känduderisulist, rööpalist sihti mööda järgmise punkri suunas. Tihedad kuuseoksad kriipisid, higi voolas. Kitsas rada kulges raba äärest. Murakate, söögiseente ja mustikate saatel jõudsime Illaste punkri juurde. Oma silmaga vaadata ei oskaks, aga läbi Martini silmade nägime sealgi toimunu ära. Egas palju säilinud pole, ent asjatundja oskab näidata ja end kuulama panna. Minul oli Põrgupõhjal käik esmakordne. Väga hea on tõdeda, et olen õnnelik, et sellel matkakesel kampa lõin. Aitäh, kallis sõber! Metsal pole inimest tarvis, aga inimene ilma metsata ei saa...nii oli,on ja jääb! “

Punkrite retkelt higise ja näost punetavana, aga rohkem kui rahul olles, jätsime me Martini maha ja võtsime suuna lähedal asuvasse Uuskaubi tallu. Puht juhuslikult oli Uuskaubi sel päeval ka „avatud talu“, seega ei jäänud me ka selle päeva melust ilma. Taluperemees Hillar on kaitseliitlane ja samuti suur metsavendluse huviline, olime juba ammu plaaninud talle külla minna. Hillar näitas meile lahkesti kõike, mida nad kasvatavad. Vagudel taimede seas oli nii tuttavaid kui ka uusi tuttavaid.

Maret Kollin räägib talukülastuse kohta: „Sealne pere kasvatab ravimtaimi. Peremees tegi taimevagude vahel meile korraliku ringkäigu. Paljudel vagudel oli juba saak koristatud. Eks ikka sellepärast, et taime õisik vaja õigel ajal kuivatisse panna. Pidasime jõeääres ilusa pikniku. Kõigil soovijail oli võimalik osta teesegu või meepurk.“

Tegime veel koos pärnakatega rukkilillede vao vahel viimase foto ja nentisime, et oli väga hariv ja vahva retk ning et seltsis on ikka segasem. Päev oli märkamatult kiiresti õhtusse jõudnud. Eks teinekord jälle, sest see retk andis küll rohkelt mõtteid ja motivatsiooni, et midagi uut korraldada.