Meie naised baasväljaõppe toitlustusmooduli praktikal

Toidu valmistamine laagris algas juba kolmapäeva, 6. juuli, õhtul. Kõige pingelisemaks päevaks aga kujuneb igal aastal laupäev. Siis peavad kõhud täis saama lisaks korraldatajatele, meeskondade esindajatele ka rajalt saabuvad võistlejad ja laagri külalised, kokku 300...400 inimest. Just laupäevaks saabusidki praktikandid appi: kes juba reede pärastlõunal, kes laupäeva hommikul. Kui traditsiooniliselt pakutakse laupäeva õhtul ühepajatoitu ja terve päev kulub  lisaks hommiku- ja lõunasöögi valmistamisele õhtusöögi komponentide puhastamisele ja tükeldamisele, siis tänavu oli lihtsam. Õhtusöögiks valmistasime olemasoleva supipõhja alusel seljankat. Seetõttu oli praktikantidel rohkem aega väliköögis ringi vaadata, uurida köögitarvikute kapi sisu jm. Kuna katla alla minevad puud olid tänavu tehtud laagri ümbruses leiduvast metsakuivast ja lamapuidust, siis oli nende hulgas ka märgi. Nii said kokad tunda, mida tähendab märgade puudega vee keema ajamine: aega peab varuma vähemalt 3 korda rohkem.

Laupäeva õhtu naelaks kujunes ühine pannkookide valmistamine. Meie peakokk ja toitlustusgrupi juht valmistasid ette taigna ja kahe katla peale pandud pannidel läkski küpsetamiseks lahti. Kui kookide jagamiseks läks, siis lõhna peale kohale tulnud maiasmokkade järjekord ulatus poole laagri territooriumini. Ent kooke jagus kõigile nii palju kui kõhtu mahtus – ja jäi ülegi. Pühapäeva hommikuks olid muidugi ka viimasedki koogid  „haihtunud“. Siis oligi aeg valmistada veel hiline hommikusöök ja hakata tasapisi ja laagrit kokku panema, mis võttis tubli hilise pealelõunani aega.

Ja oligi tänavuse aasta Põrgupõhja retk läbi! Oli tore koos olla, ühiselt tegutseda, kogemusi vahetada.Uuel aastal aga saavad kokad, kes siin igal aastal süüa teinud on, taas kokku ja ootavad appi uusi naiskodukaitse liikmeid  praktiseerima välikokandust.

Kohtumiseni!