Mäng värvide, vaha ja verega

Olen nii naiskodukaitsja kui ka aktiivne noortejuht ja viimasena näen, et kuigi noortel on teoreetilised teadmised meditsiinist väga head, siis reaalses situatsioonis jäävad hätta. Kuna soovin olukorda muuta, liitusin Naiskodukaitse meditsiinigrupiga, et saada ise teadmisi ja praktikat ning anda neid edasi noortele, et neil oleks vajadusel julgus appi minna ning esmaabi anda.

Selleks aga, et õpetada oskaksin, pean seda ise väga hästi oskama ja seetõttu osalesin esmaabi instruktori kursusel. Aktiivselt tegutsevad esmaabi instruktorid Ruth Pääsuke, Maris Lilleväli ja Külli Davel viisid kolmel nädalavahetusel läbi ühe põneva ja mõnusa kursuse.

Esimene nädalavahetus algas baasteadmiste kordamise ning arendavate rühmatöödega. Kõik oli rahulik ja keegi ei olnud vigastatud. 

Seejärel olukord muutus - ühel neiul ilmnesid šoki ja teisel allajahtumise tunnused ning ülejäänud seltskonnal tuli kiirelt tegutseda ja esmaabi anda. 

Esimese hooga oli ruum elevust täis ja kohe ei saanudki aru, mida me siis nüüd tegema peame. Õnneks oli meie seas ka kogemustega kiirabitöötajaid, kes oskavad kriitilisel hetkel kainet mõistust ja “külma” verd säilitada.

Sel hetkel tegime koostööd ja esmakordselt tekkis päris meeskonna tunne. Pärast šoki asendisse panemist ja allajahtunu tunnustega kannatanu abistamist toimus analüüs - mis juhtus ja kas toimisime esmaabi andes õigesti. Analüüs tehtud ning järgmise etapi info ja kodutöö juhised saadud võisime minna koju.

Kolm nädalat saime oma elu jätkata tavapärases rütmis, kuigi koguaeg tiksus peas mõte, et tuleb kodustest vahenditest valmistada mulaaž. Kui valmistamise aeg kätte jõudis, avastasin, et see polegi nii lihtne - ma pole ju näinud suuri verejookse ja haavasid. Lõpuks sain mulaaži-laadse toote valmis.

Taaskord laupäeva hommik, hinge hakkab tekkima juba väike põnev ärevus, mis meid siis seekord ees ootab. Huhh, õnneks ootas ees kuum kohv ja maitsvad võileivad. Seejärel hakkasime kodutööna valminud mulaaže esitlema ja nii mõnigi oli päris veenev. Pärast seda oli grimmitund ning kui olime värvide, vaha ja verega mängimise lõpetanud, oli meil toatäis erinevate vigastustega õppureid ja uskuge, need kannatanud nägid välja nagu päris.

Seejärel hakkasime läbi viima situatsioone, mis olime kodutööna ette valmistanud. Tundus lihtne, aga ei olnud. Kas oli põnev - jah...

Nii uskumatu, kui see ka pole oli kõige keerulisem roll situatsiooni lahendada ehk siis esmaabi anda. Samuti nõudis korralikku tähelepanu fokusseerimist esmaabi andjate jälgimine ja neile tagasiside andmine. Kannatanule käitumisjuhiste andmine oli põnev. Aga nagu selgus ei ole seegi teab mis lihtne ülesanne, kuna inimene, kes situatsioonis kannatanut mängib, ei näe meie mõtteid. Kõik instruktori visioonis olev info tuleb edasi anda ja ka kannatanul vastu võtta. Päris palju jälgimist ühe 15minutilise olukorra ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks. Aga nii tore oli, et õppurid tegid igas järgnevas situatsioonis teiste vigadest õpitu põhjal jooksvalt parandusi. Näiteks üks situatsioon oli, et õhtul läksime sauna, kus üks tütarlaps, kes väga kuuma ei kannata, end lavale unustas. Talle appi tõtanud naine libastus ja põletas end vastu kuuma kerist. Taaskord tuli kaasõppuritel kiiresti reageerida ja esmaabi anda. Kursusel selgus ka, et kiirabi kõne tegemisel kipub asukoht ikka enne olukorra kirjeldust tulema. Taaskord saime tagasi pöörduda oma igapäeva toimetuste juurde. Need kaks vaba nädalat möödusid kui linnutiivul.

Ees ootas eksami nädalavahetus. Olen oma elus teinud korduvalt eksameid, aga see oli kuidagi erilisem, sest koosnes nii paljudest väikestest ja olulistest etappidest.

Laupäeva hommik, klass on haudvaikne ja Ruth jagab meile kätte paberid, mille põhjal saadakse teada meie teoreetilised teadmised. Vaatad seda lehte ja mõtled, et ma ei oska mitte midagi. Sulgen silmad, hingan, joon lonksu vett, avan silmad ja hakkan kirjutama. Ühel hetkel oli 45 minutit möödas ja test tuli tagasi anda aga…kas ma sain kõik valmis?

Peale hingetõmbepausi tuli igal õppuril viia läbi 15 minutiline praktiline tund.

Aga sellega ei olnud eksam lõppenud. Peale kõikide kursuslaste tunde, tuli meil taas läbi viia üks korralik vere valamine ja kannatanute tekitamine. Kiirsituatsioone tuli mängida ja lahendada kogu maleva territooriumil, kes oli parklas lambipirni vahetades alla kukkunud, kellele oli armukade mees noa kintsu löönud, kellel tekkisid krambid jne.

Õpime läbi kogemuse. Hirmutav, põnev ja äge, kõike seda kogeda nii palju nii lühikese aja jooksul on vinge.

Pühapäeval ootas meid kõiki veel ees lõpuring, mis koosnes kannatanule lähenemisest, elustamisest, rõhksideme sidumisest ja kannatanu seisukorra hindamisest koos stabiilse külili asendi ja soojalt katmisega. Ja lõpuks me saime hakkama! Juhuuu, me olemegi ametlikult esmaabi instruktorid.

Kogu kursus oli üks pidev protsess, enda analüüsimine ja eneseareng. Aitäh, et andsite võimaluse õppida nii meeldivas keskkonnas ja meil oli luba teha vigu ning eksida.