Linnalehe artikkel: "Pärast Ernat mõistad voodis magamise luksust"

Tallinna naiskodukaitsjad hakkasid jalgpalli mängima juhuse tõttu – kaks aastat tagasi toimunud üleriigilises spordilaagris oli jalgpall ühe alana kavas ning hakkas füüsilise koormuse ja võistkondliku mängu pärast laagris käinutele meeldima. “Pärast tavapärast tööpäeva koos sõpradega trenni teha ja korra nädalas poolteist tundi jalgpalli järel joosta on mõneti lihtsam kui iga päev jooksmas käia,” põhjendab Kersti Tammekunn Naiskodukaitse Tallinna ringkonnast ning lisab, et Naiskodukaitse ei ole siiski sportlik, vaid riigikaitseorganisatsioon.

Alguses käidi niisama muruväljakutel toksimas, siis aga selgus, et liikmete hulgas on olemas treener, kes kohe ideest kinni haaras ja asus noori naisi täiesti tasuta treenima. Praeguseks on päris kaua juba enda lõbuks treenitud ning treenerid Pirjo ja Peeter Land tahaksid naisi ka aeg-ajalt võistlemas näha. Tõsi, selleks on vaja saavutada stabiilne trennis käijate tuumik. “Praegu Tallinnas kahjuks nii palju jalgpallihuvilisi liikmeid pole ning mängimas käivad ka mitteliikmed, lisaks tahavad osad suvel hoopis võrkpalli toksida ja õnneks meil kedagi ei sunnita ka,” tõdeb Kersti.

Needsamad jalgpalli armastavad Tallinna naiskodukaitsjad võitlesid kevadel toimunud Eel-Ernal aga endale välja õiguse osaleda augustis toimuval Erna retkel ja seda esimest korda Tallinna ringkonna ajaloos. Juba Eel-Erna oli neidudele tõsine väljakutse. Olgu siinkohal toodud vaid üks väike episood: “Kontrollpunkti D jõudes selgus, et meid ootab ees järjekordne veetakistus, mis tekitas olemasolevatele külmavärinatele lisaks ka õudusvärinaid, kuid siiski tormasime kõhklemata, kuid valjult torisedes võistlustulle. Haarates kaasa kaks tankimiini, ronisime kraavi, siis truupi, jälle kraavi ning pärast paari krõbedamat väljendit avastasime, et ees on ka päris pikk mudas roomamine.” See polnud aga kõik. Kersti meenutab, et selleks ajaks oli ta juba esimese miiniga suutnud kaaslastest ette rebida ning jooksis uhkes üksinduses oma taskulambiga mööda suhteliselt halvasti märgistatud rada finiši poole, kaaslaste taskulambituled ja hüüded jäid kaugele maha ning tekitasid veidi ebareaalse tunde. Hiljem, kui üks võistluskaaslane päevavalges samasse kohta sattus, leidis ta eest hoopiski järve, mitte kraavi, lisab Kersti lõbusa jutu lõpetuseks.

Nüüd käib neidudel tõsine ettevalmistus, sest Ernani pole enam palju aega jäänud. “Võiks öelda, et paljud Ernal osalejad on juba professionaalsed sportlased ning paljud on sarnastel võistlustel käinud aastaid. Seega oleme meie alles algajad ning sõltume enda varasematel koolitustel omandatud teadmistest,” nendib Kersti ja lisab, et praegu püütakse veel nii palju kui vähegi võimalik militaarvõistlusteks vajalikke oskusi omandada. “Eesmärk on meil igal võistlusel olnud üks: läbida võistlus võimalikult hästi, võttes iga ala eraldi väljakutsena, ning nautida raskuste ületamist, et pärast saaks öelda: voodis magamine on luksus, mida peab nautima. See tähendab lõpetamist ilma kadudeta ning võimalusel ikka paarist meestevõistkonnast eespool,” võtab Tallinna naiskodukaitsja militaarnaiste filosoofia kokku.

Kristjan Roos Linnaleht 29.06.2007