Lasta on lahe!

Mõeldud, tehtud. 01.veebruaril käisime - 13 Vasta Kooli kodutütart, kaks noorkotkast ja viis naiskodukaitsjat - Halja Gümnaasiumi tiirus laskmas. Juhendajaks oli Olev Lipp.

Osa meist oli sportpüssiga ja sellest laskmisega juba varemalt kokku puutunud. Kuid teine osa nägi püssi päris esimest korda, käega katsumisest rääkimata. Sellest oli tingitud veidi närviline õhkkond. Pinge oli laes. Ega keegi ometigi laskmise ajal märklaua ette ei satu? Ega püssikõmin liiga tugev ei ole? Kas ma ikka saan märgile pihta? Jookseks minema?

Enne kui meid päris paugutama lubati, tutvustati ohutusreegleid ja viidi kurssi püssi käsitsemisega. Seekord me kogu oma kehajõudu kasutama ei pidanudki, sest lamangasendis olles oli püssidel tugi all. Vanematele laskuritele oli see mõneti pettumuseks – ei saanud kogu kehaga püssi raskust tunnetada.

Verisulis laskurite valmistumine võis kõrvalseisjale veidi koomilisena tunduda. Mõnele tuli müts niimoodi pähe tõmmata, et üks silm kinni oleks – närvid olid vist nii pingul, et ise üht silma kinni pigistada ei usaldanud.

Igaüks sai lasta kümme lasku. Kõik said pihta! Mõni sai märgile pihta, mõni sai pesulõksule pihta. Oli ka neid haukasilmi, kes suisa kümneid tabas.

Kui kõik lasud lastud, asusime koduteele. Ärevus oli ikka veel sees, kuid nüüd oli see juba veidi teistmoodi ärevus. Nüüd oli sees ka pisut uhkustunnet ja eduelamust – kõik said ju pihta!

Meile väga meeldis see ettevõtmine. Tahame kindlasti veel laskma minna. Nii mõnigi võib ju mõelda, et miks noored tüdrukud laskmisega tegelevad. Põhjus on lihtne - meile meeldib midagi uut õppida. Mõni meist soovib tulevikus lausa automaatrelvast laskma õppida.

Noored, algajad kodutütred said oma esimese organisatsioonielamuse. Ootame juba huviga, millal jälle koos midagi teha saab.

Täname Viru-Nigula naiskodukaitsjaid ja noorkotkaid sõpruse ning toetuse eest!