Laskevõistlustelt tuli Sakalale teine koht!

Juba eelinfo võistluse kohta tõi kaasa elava arutelu, sest läänlased olid otsustanud kasutada korraldaja õigusi ja viia võistluse läbi täiesti omade reeglite järgi. Meie ei lasknud ennast sellest häirida, sest üks oli selge, tingimused saavad olema kõigile võrdsed ja see meile sobis. Saanud teada, et  lisaks lamades laskmisele tuleb püssi lasta ka põlvelt ja püsti, hakkasime sedagi harjutama. Püstoli laskurid aga õppisid nobedamat tegutsemist, sest neil tuli viimane 10 lasku sooritada lausa 2 minutiga, sealjuures veel vahepeal salve laadida.

Kuna Sakala malevas puudub 50m sisetiir, harjutasime terve talve usinasti 25m tiirus ja vaid korra enne võistlust käisime Välustes  50m peale relvi sisse laskmas.

Jõudiski kätte aeg relvad ja varustus bussi laadida ning meie treenerist esindaja Andu kindlakäelisel juhtimisel asusime varahommikul Piirsalu poole teele. Selgusid ka esimesed kaod, Eva - meie püstolilaskur - oli haigestunud, aga Janne, kes pidi muidu individuaalselt võistlema, oli talle täiesti võrdväärne asendaja.

Pärast mõnetunnist sõitu jõudsimegi Piirsalusse ning peale väikest seiklemist leidsimegi end nõukogude aegses raketibaasis asuvas Lääne maleva lasketiirus.

Kohalik malevapealik major Arnold Juhans tervitas ja soovis edu, Lääne ringkonna esinaiselt Mare Laidelt kuulsime kohalikku linnalegendi  ning juba asusidki esimesed laskurid positsioonidele. Ilmataat ei ole läänlaste juures kunagi eriti külalislahke, nii ka sel korral. Tuul oli vali, õhk niiske ja külm, õnneks küll otseselt ei sadanud. Püssilaskurid olid pisut paremas olukorras, neile puhus tuul  enam-vähem seljatagant, aga püstolislaskjatel oli keerulisem, küljetuul kippus vägisi käe märklehe suunast minema puhuma. Nii seal siis lasti, oodates tuuleiilide vaheaega ja üritades oma varustust mitte lasta tuulel ära viia.

Läänlased olid teadlikult rõhunud lasketempole, seega käis kõik kaunis kiiresti ja kes oma laskmised tehtud sai, võis nautida kohalike kokkade ühepajatoitu ning peale seda maiustada ülimaitsva rosinakringliga.

Enne, kui ilm päris koledaks tahtis minna, said kohtunikud punktid kokku loetud. Meie esimene emotsioon oli, et jälle ei miskit. Tegelikult aga läks suurepäraselt, muidugi Marju ja Kairi said just need kohad, mis kõige enam kripeldama jäävad – neljandad. Meie Jannega arvasime, et paigutume lastud silmade järgi kuhugi keskmike hulka ja isekeskis ennustasime endile võistkondlikult 5-6 kohta, mis oleks olnud edasiminek võrreldes eelnevate aastatega.

Kui läänlased olid oma rikkalike auhindadega laua paika pannud, selgus, et jagus kõigile 12-le osalenud ringkonnale. Kõigepealt jagati maiustamist neile, kel muidu tagumiste kohtade pärast ehk mõru mekk võiks suhu jääda ja ka meie ootasime oma nime, aga seda ei tulnud kuidagi.

Naljatasime isekeskis, et ehk on meid hoopis ära unustatud või diplom tuulde lennanud. Siis tuli juba III koht ja Valga ja siis .. II Sakala...

Meie aga ei suutnud seda mitte uskuda! Küsisime, et ega see pole aprillinali, võib-olla esmaspäeval tahetakse ehk medalid tagasi?

Protokollist on ikka näha, et Sakala saavutas II koha: mis siis endalgi muud teha, kui uskuda! Kui seda protokolli väheke uurisime, siis jõudsime järeldusele, et meie edu saladus peitus ühtluses. Kõik me suutsime endast anda hetke parima ja sellest piisas.

Usun, et meile kõigile andis see laupäev väga positiivse emotsiooni. Suur tänu Andule ja Kairile, kes meid talv läbi õpetasid ja loodetavasti ka tulemustega rahule jäid ning muidugi NKK Lääne ringkonna naistele, kes korraldasid sellise võistluse, kus tegelikult igaühel olid omad võimalused.