Lahinguväljal näeme, uih!

Kokku oli tulnud kaksteist erineva tausta ja kogemusega naist. Mina täieliku algajana Naiskodukaitse ridades läksin puhta lehena kohale. Lugedes tunniplaani, tundus hirmutav kuulata 3 tundi topograafialoengut või olla 5 tundi relvaõppes.

Kuid vaatamata hirmudele õpe algas ja meile asuti jagama sõdurile vajalikke teadmisi-oskusi. Kõik instruktorid olid oma tunnid hästi ettevalmistanud ning viisid neid läbi ladusalt ja huvitavalt. Kuulasin ja omandasin teadmisi asjadest, mida enne olin täielikuks hiina keeleks pidanud. Suure ahhaa-efekti pakkus topograafia - kompass ja kuidas seda asjandust üldse kasutada, kuidas kaardi ja kompassi abil maastikul orienteeruda. Ma ei arva, et ma kõigest täielikult aru sain (praktiline osa kinnitas seda), kuid mingi aimduse sain kindlasti, samuti tahtmise seda teadmisealget arendada.

Teiseks huvitavaks avastuseks oli teema, et kui oluline on korralik varustus sõdurile. Kuna mu abikaasa on samuti sõjaväelane, siis kodus on olnud tihti juttu, kuidas on vaja mingit uut või paremat varustuselementi. Minule, kui täielikule võhikule tundus see jutt kummaline - kui sul see asi juba olemas on, milleks siis uut või paremat vaja on?

Maskeerimise ja liikumisviiside praktiliseks õppeks saime selga vanad suured rohelised Rootsi vormid, kiivrid, rakmed ja puupüssi. On väga raske madalroomata kui kiiver täielikult silmile vajub ja püksidki kipuvad "lahinguväljale" jääma!

Kokkuvõtteks oli väga põnev ja hariv nädalavahetus toredas seltskonnas ja pädevate juhendajatega.