Kuidas hoida ohutust ehk Ohutushoiu kursus 16.-18. märtsil Tartu ringkonnas

Sissejuhatusega tehti algust juba reede õhtul, et tutvustada teemat, koolitajaid ning kodukorda.

Toitlustusgrupp alias Tiina Kartau oli valmistunud maitsva õhtusöögi, millele järgnevat rammestust asusid Piret, Inge ja Kadri peletama uute mõistetega. Kas teie teate, mis vahe on sõja-, eri- ja hädaolukorral või millised on need 14 elutähtsat teenust, milleta tavaelu ette ei kujuta, aga millede puudumiseks peab valmisolek olema? Ja kui räägitakse Amsterdami nullist ning evakueerumisest, siis ei tähenda see Air Balticu sooduspileteid Hollandisse ega peokleidi pakkimisest kohvrisse.

Peas kummitab juba mitu päeva mõte minna poodi ja osta puuduolevad esemed „Mida kaasa võtta” paketti. Minu eesmärk ei ole rõhutada ohtu ja põgenemist. Koolitusel õpitu on meie abiliseks ka rahuajal.

Laupäev algas päikseliselt ja köögis askeldas Ele. Jõhvikatega maitsevesi ja kommid olid meie suured sõbrad kogu päev. Aju vajab ju turgutust!

Gisela tegi meid tuttavaks psühhosotsiaalse kriisiabi teemaga. Tõime näiteid omaenda elust ja selgus, et meis kõigis on professionaal peidus. Kui järgida 4 põhimõtet- hool, lähedus, kuulamine ning kannatanu reaktsiooni aktsepteerimine, siis on psühholoogilise esmaabi pakkumine korda läinud.

Meie kodu on meie kindlus. Vahel lihtsalt unustame ukse lahti, tööriistad hoovi või grilli põlema. Ohutushoiu majakesed on super näidis-abilised avamaks silmi, millele turvalise kodukeskkonna loomisel tähelepanu pöörata. Olete kunagi mõelnud, et sularaha võiks peita tühja šampoonipudeli põhja? Tsss, ärge sellest varastele rääkige. Lisaks kodu turvalisuse teemale jagas Aimi meile ohtlike ainete infot. Enamus piktogramme pakendil on plahvatuse ja mürgistuse ohuga, kuid ometigi on meie majapidamised neid vajalikke pudeleid ja potsikuid täis. Ja tuleb välja, et lapselukk korgid on pere pisematele lihtne avada.

Mida rohkem me ettekandeid kuulasime, seda aukartlikum oli mõelda, millise kerguse ja mannavahutundega elu ma elan. On see normaalne või lihtsalt juhuse puudumine? Vist mõlemat.

Pärast tervislikku lõunapausi astus meie ette Päästeameti esindaja Taavi, kes lõi esmalt tuleohutus alase nänniga põlvist nõrgaks ja siis „lajatas” erinevate tulekustutitega praktilises õueõppes. Mina olen alati seda meelt olnud, et mida oma silm näeb ja käsi katsub, see jääb paremini meelde. Teoorias on tuletekk köögi seinal ja tulekustuti trepi all peidus. Nüüd aga süüdati tuli päriselt plekktünni ja me saime kõik katsetada pulberkustutit. Juurde räägiti ka vaht-, vesi ja süsihappegaaskustutist. Kui päriselus tohib tuletekki kasutada vaid ühe korra, siis meie viskusime koos tuletekiga põlevale õlipotile mitmeid kordi ja loodan, et see oskus on käpas.

Välitingimustes saime aimu looduse võimust, sest tuul pöördus pidevalt ja leeki pidi jälgima, sealhulgas kaaskodanike ohutus. Lisaks tuleohutusele tuletasime meelde veeohud ja elektriseadmete korrashoiu kodus.

Pärastlõunal jätkasime loodusõnnetuste ja looduses käitumise teemadel. Looduse üle meil teatavasti võimu pole. Kuigi kodumaa geograafiline paiknemine säästab meid vulkaanidest ning maavärinatest, siis peame olema valmis üleujutusteks, lumetormideks, trombideks jne. Vahva meeskonnatööna valmis nimekiri esemetest, mida loodusesse minnes kaasa võtta. Seenele sõites ei piisa vaid noast ja korvist, vaid ettevalmistus algab lähedase inimese teavitamisest kuni üleelamiskarbi komplekteerimiseni. Tõeline ohutuse hoidja ja matkasell hoiab vajalikku alati autos ning täiendab varusid vastavalt vajadusele. Ja kui peaks midagi juhtuma, siis STOP reegel aitab igas kriisiolukorras mõtteid selgindada ja lahendusi leida.

Teise kursusepäeva lõpetas meelierutav füüsilise enesekaitse loeng ning praktiline trenn. Kerli ja Tiiu andsid hea ülevaate enesekaitse õiguslikest aspektidest, vägivaldse rünnaku ennetamisest ning tegevusest vägivaldse kontakti järel. Saime teada, et meid ohustavad „kiskja” tüüpi ründajad rohkem kui „alfaisased”. Me ise olime kogu enesekaitse koolituse vältel naljatlemisi valmis siiski „rüütliga valgel hobusel” kohtuma :)

Praktiline osa kursusest toimus õppeklassis. Kolisime klassi mööblist tühjaks ja võtsime ringi. Olime treeningriietes ning paljajalu. Tiiu ja Kerli demonstreerisid võtteid, lisades vajalikke õpetussõnu ning Greete käis ringi ja korrigeeris võitluspaaride asendeid. Trennil ja trennil on ikka vahe sees. Meeleoluka muusika saatel oma mõtetes bosuballil või stepipingil karelda on muretu. Nagu sõna enesekaitse juba ütleb, siis on iga liigutus mõtestatud, funktsiooniga ja kiire. Ära jooksmine on parim pääsetee, aga kui seda pole, siis kõige tähtsam on kaitsta nägu ning pead. Naiste nägudel oli näha pingutust ja pühendumust. Kurnatuse märke ei täheldanud. Kolm tundi lendas linnutiivul. Kõik olid väsinud, aga rahulolevad. Ele toitis meil kõhu täis, Piret võttis päeva kokku ja kadusime õhtupimeduses kodude poole, et mõtteid seedida ja uueks päevaks välja puhata.

Pühapäev tervitas meid päikselise ilmaga ja klassiruum oli mõnusalt soe. Rahvas kogunes veidi väsinud moega. Kolmas koolituspäev, palju uut infot ja intensiivne mõttetöö jätab isegi naiskodukaitsjasse oma jälje. Mina hõõrusin valutavat sabakonti ja loendasin päevavalguses sinikaid sõrmenukkidel. Mis ei tapa, see teeb sandiks. Õppuritel paluti kaasa võtta nutitelefon või sülearvuti, et saaksime end kurssi viia teadliku küberhügieeniga. Lihtsamalt öeldes igapäevane ohutu meediatarbimine ning kaitse inforünde korral. Gisela palus meil loendada usaldusväärseid veebiallikaid ning pidime tõdema, et 100% head näidet polegi tuua. Indikaatoriteks on siiski korrektne keelekasutus, autori nimi, kuupäev ja viited.

Kadri esitas meile küsimusi valdkonnast, kas meil on kontode kahetasemeline autentimine? Kas me teame, kui turvalised on meie paroolid ja kui kiirelt algoritmid neid lahti muugivad? Üllatusliku infona tuli see, et arvutivälist infokandjat peab vähemalt 2 korda aastas arvutiga ühendama.

Väike tervislik linnupete ja päev kulges Regina ning Pireti teadmistepagasi saatel. On olemas hädaolukordi nagu suurte rahvamasside kogunemised ja rüselused, löögid ja plahvatused, varingud ja inimröövid. Meid jaotati gruppideks ning saime ülalloetud situatsioonid ette valmistada ja näidendina teistele esitada. Situatsioonimängule eelnes ja järgnes gruppide, instruktorite ning auditooriumi kommentaarid. Kõik said sõna ja väljendasid oma emotsioone. Pantvangikriis oli meie jaoks kõige tavatum olukord. Rollimängus osalesid kõik kursuslased, kes vaikselt värisedes klassinurgas kükitasid ja kätega pead varjasid, sest muidu oleks surma saanud. Kadi Kass on maailma kõige armsam terrorist, kellele ma seda ametit palga teenimise nimel ei soovita. Või oli siis Noimi piisavalt diplomaatiline vastane.

Palju on räägitud teemal:”Mis siis kui...?”. Regina puudutas naiskodukaitsele väga olulist valdkonda sõjaolukorras käitumise kohta kodumaal. See on hetk, kui mees kutsutakse mobilisatsiooni ning naisel on kohus tegeleda laste, loomade ja koduga. Meeskonnatöös võtsime kasutusele kogu koolitusel õpitu ja rakendasime teadmisi, kuidas relvakonflikti korral käituda. Kõige tähtsam on hoida pea selge ja kuuletuda käskudele, mida kõrgemad institutsioonid jagavad.

Kadri poolt öeldud repliik,” Ära näpi ja ära topi, kui pole vaja ja pole kindel!”, saatis meid kogu kursuse vältel.

Piret võttis päeva kokku regulatsioonide ja ressurssidega riigi tasandil. Saime teada tegelikust olukorrast ning et palju palju on veel töös. Mõistlik on hakata täna ja kohe ise enda ohutuse nimel lihtsaid samme astuma, kui et jääda kellelegi lootma.

Põhimõtteliselt võib ohutushoiu kursust alustada ja ka kokku võtta sõnumiga- üldeesmärk on suurendada inimeste toimevõimet ning ühiskonna turvalisust ja stabiilsust nii tava- kui ka hädaolukordades.

Siinkohal on rõõm tõdeda, et olen naiskodukaitsja ja saan tänu organisatsioonile nii palju elulisi tarkusi juurde. Veel parem, kui levitame infot pere ja sõprade seas.

Tänan meie vahvaid ja vapraid instruktoreid, kellele oodatakse meie seast ka järelkasvu. Teemasid annab käsitleda laiemalt, kui kaks päeva seda võimaldada sai. Plaanis on teha üksikute teemade kaupa täiendkoolitusi ja kes on huviline koolitajaks hakkama, siis soovitan kindlasti liituda.

Aitäh Piret Valge, Kadri Vider, Regina Kullamaa, Gisela Kastein, Inge Leitu, Aimi Tedresalu, Kerli Prants, Tiiu Tõrra, Greete Ahu ja köögitoimkonnast Tiina Kartau, Ele Hansen ja Kersti Küpar!