Kriisireguleerimisalane õppus

Õppuse esimene pool toimus Päästeameti Erika tn asuvas häirekeskuse ruumides. Sissejuhatava loengu pidas Päästeameti kriisireguleerimisosakonna juhataja Jaan Tross, kes käsitles valdkonda teoreetilisemast küljest. Ettekanne hõlmas Päästeameti funktsionaalseid ülesandeid üldisemalt nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, kriisireguleerimise olemust ja ülesandeid, samuti kriisireguleerimise valdkonna tulevikku. Ettekanne ning sellele järgnenud väike diskussioon kajastasid ka praktilisi näiteid erinevate ametkondade tööst.

Päev jätkus häirekeskust tutvustava osaga. Meid võttis vastu Häirekeskuse Põhja-Eesti keskuse peapäästekorraldaja Marian Värbu, kes rääkis häirekeskuse tööst ning nende igapäevastest rõõmudest ja muredest. Kuna mitmed õppepäeval osalejad töötavad ametites, kus häirekeskusega on küllaltki palju kokkupuuteid, siis häirekeskuse töö „telgitaguste“ kohta oli palju küsimusi. Loodetavasti said kõik küsimused ka vastused vaatamata sellele, et teemale ettenähtud aeg ootamatult kiiresti läbi sai.

Peale lõunasööki ootas meid Põhja-Eesti pommigrupi juhataja Jüri Kask, kellel oli ette valmistatud väga huvitav pildi- ja videomaterjal nii pommigrupi igapäevasest tööst ning selle käigus tekkivatest ohuolukordadest kui ka õppematerjal käitumisreeglitest lõhkeainetega kokkupuutel, samuti lõhkeainete oskamatul käsitsemisel tekkida võivatest õnnetustest. Viimasest andis hea ülevaate just koolidele loodud film "Ettevaatust, plahvatab!". Jüri Kask andis väga hea ülevaate nii statistikast kui pildimaterjali kaudu Eestis viimastel aastatel lõhkeainetega toimunud õnnetuste ja intsidentide kohta. Teema oli huvitav ka seetõttu, et kõik meist mäletasid juhtunud õnnetusi meediast ning spetsialisti analüüsi juhtunu kohta kuulda oli kahtlemata õpetlik.

Teema jätkuks demonstreerisid pommigrupi poisid nende kasutuses olevat tehnikat. Samuti oli meid tervitamas pr Urve Lageda oma hoolealuse nn. pommikoeraga, kes näitas meile, kui lihtne on autode vahele peidetud lõhkeaine leidmine. Päeva üheks emotsionaalsemaks ja elevust tekitavaks hetkeks oli „pommi“ kahjutuks tegemine robot-veekahuriga – tegelikkuses tähendas see ootamatult võimast kõmakat ning tükkideks lennanud pappkasti.

Kui õppusel osalejate emotsioonid olid jälle vaibunud, siis liikusime Tatari majja, kus päev jätkus kahe ettekandega rahvusvahelise kriisikolde teemal – oma kogemusi jagasid M. V. (Keskkriminaalpolitsei Interpoli büroost) ja Anu Raisma (Eesti Päästemeeskonnast).

M.V. läks tsunamijärgsesse Taisse otsima kaduma jäänud eestlasi. Tema ettekanne käsitles hukkunute identifitseerimist – kuidas oli kogu protsess korraldatud ning millised olid tegevust soodustavad/takistavad asjaolud. Ühtlasi näitas M.V. oma ettekande illustreerimiseks huvitavaid, kuid küllaltki õõvastavaid fotosid ning videoid kohapeal valitsenud olukorrast.

Päeva viimase ettekande esitaja Anu Raisma käis samuti tsunamijärgses kriisikoldes – Indoneesias Sumatra saarel kannatanutele esmaabi osutamas. Anu rääkis nii erakorralise meditsiini toimimisest laiemalt kui ka sellest, milliste probleemidega missioonile sõitjad silmitsi seisid alustades varustuse kogumisest, transpordi korraldamisest lõpetades konarliku teekonnaga enne kohalejõudmist. Ettekanne käsitles nii tööd haiglas – millised olid olmetingimused, abi vajanud kannatanud, samuti millised olid päästemeeskonna elamistingimused. Anu näitas samuti huvitavat pildimaterjali, mis aitas toimunust paremat ettekujutust saada.

Kuna tsunami näol oli tegemist väga suuremõõtmelise katastroofiga, mis leidis ka meedias põhjalikku kajastamist, siis väga huvitav oli kuulata kohapeal viibinud ning oma ala professionaalide vahetuid muljeid ja kogemusi. Just see on vaatenurk, mida meedias alati samaväärselt kajastada ei ole võimalik.

Osaleja Elisa Sammelselja kommentaar:
"Õppusest jäi meelde, et kriis – nagu ilugi – on väga tihti vaataja silmades. Õnnetust ennetada on odavam kui pärast tagajärgedega tegeleda. Just sellel samal põhjusel oli lohutav teada saada kui kõrgel tasemel on meie demineerijate tehnika ja väljaõpe. Kuna Eesti on noor riik ja meil varem lihtsalt puudusid vastavad masinad, siis olemegi saanud nüüd endale kõige uuemad ja paremad soetada. Näiteks demonstreeriti meile pommiroboti tööd ühe „pommi“ kahjutuks tegemisel. Robotil on roomikud, millega ta edasi liikuda saab, ning sada erinevat vajalikku asja veel. Kaamera, valgustus, veekahur ja võimalus kasvõi lõiketangid roboti külge monteerida on vaid mõned neist. Roboti veekahur tundus nii väike ja ohutu, mistõttu ei ole imestada kui suurt elevust tegelik „kahuripauk“ meis kõigis tekitas."

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi päev kujunes küllaltki pikaks ja väsitavaks, oli tegemist väga huvitava ja sisutiheda üritusega. Valdkond on lai ning rääkida oleks alati rohkem kui ettenähtud aeg seda võimaldab. Kuna ka esinejad vihjasid, et järgmisel korral räägiksid nad veel sellest ja teisest ja kolmandast asjast, siis pole välistatud, et millalgi saab teoks „Kriisireguleerimisõpe vol 2“.

Täname kõiki, kes meile päeva jooksul esinesid ning päeva õnnestumisele tubli panuse andsid!