Koogist, inimestest, suitsukanast ja Velise laadast

Pidades laadaeelset plaani, kuidas me sel korral ennast kõige paremini näidata ja inimestele meelde jätta saaks, mõtlesime, et kuna sügis on kulgenud nii meeletu kiirusega ja see karussell ei näi veel sugugi peatuvat ning me pole üldse kindlad, kui paljud meist tegelikult Velisele kohale saavad tulla, ei hakka me midagi suurt ja vaevanõudvat ette valmistama.  Arvasime, et räägime lihtsalt inimestega juttu, sest meil ju on, millest rääkida – kudumisprojektist, ajaloomaterjalide kogumisest ja muidugi selle kõigega seotult ka Naiskodukaitsest. Kuidas aga saada laadamelus inimesed endaga juttu rääkima? Me plaanisime neid koogi ja teega meelitada.

Mõeldud, tehtud. Nagu selguski, siis enamik jaoskonna liikmeid ise Velisele kohale tulla ei saanud, küll aga olid nad valmis küpsetamisega panustama. Ilmselt ei kujuta te ettegi, millised hurmavad lõhnad levisid minu kodus õhtul enne laadapäeva, kui koogikuller oli küpsetised minu juurde kohale toonud ja ma ise olin ka ühtteist valmis teinud. Mmmm, kui raske oli peret ja ka iseennast tagasi hoida, et mitte maitsta neid kilupirukaid, kohupiimakooke, vahvleid ja õunakooke, mis nii imeliselt maitsvad välja nägid.

Laupäeva hommik kulges meeletus rabistamises ja rutus, aga enne laada algust me siiski oma killavooriga Velisele jõudsime ja ennast sisse seatud saime. Ja juba see rahvas tuligi ja juba me hõikasimegi, et tulge meiega teed jooma ja kooki sööma ning juttu puhuma. Tuleb tunnistada, et pisukese umbusuga suhtutakse sellesse, et kuskilt saab midagi tasuta saab. Aga nad tulid siiski. Ja neid tuli palju ja nad olid väga rõõmsad, et neile lihtsalt kooki ja sooja teed pakuti ning oldi veel tänulikud ka, kui nad sisse astusid. Kui ma mingil hetkel tundsin, et ilmselt olen ma juba 1000 korda Naiskodukaitse Ukrainat toetavast kudumisprojektist rääkinud ning 999 korda Naiskodukaitsest ja Kaitseliidust ning 2000 korda „Tere, tulge meiega teed jooma ja juttu rääkima!“ öelnud, vaatasin ma kella ja oh imet, laat oli alles tund aega kestnud.

Tuleb tõdeda, et inimesed tahtsid juttu rääkida küll – Naiskodukaitsest, Kaitseliidust, riigikaitsest, Ukrainast. Meie tutvustavad infomaterjalid lõppesid üsna kiiresti otsa ja ega kookigi laada lõpuni jätkunud. Küll aga olime me ise väga rahul ja rõõmsad, et olime nii paljude toredate inimestega kohtunud, väga palju kudumisprojekti infot levitanud, hästi palju Naiskodukaitsest rääkida saanud ning jaganud mitu Naiskodukaitsega ja mitu Kaitseliiduga liitumise sooviavaldust. Võiks öelda, et me olime laadal küllaltki populaarsed ja meist naljalt sõna juttu rääkimata või tükikest kooki söömata mööda ei saanud. Eriti tegi südame soojaks see, kui naised tulid ja ütlesid, et kui tore on meid päriselt näha, sest seni oldi meie kohta vaid lehest loetud, ja kui inimesed tänasid, et said meie juures mõnusalt aega veeta ning ära ei saa märkimata jätta ka ühte maitsvat suitsukana, mis meile tänutäheks kookide eest toodi.

Kuna kõik meie jagatav oli otsa lõppenud, siis panime oma asjad enne laada lõppu kokku ja saime veel isegi laadale tiiru peale teha. Tänan siinkohal Märjamaa jaoskonna naisi, kes kõik need maitsvad koogid tegid. Muidugi tänan ka neid, kellega koos me laadal tundide kaupa tiirlesime, pöörlesime, teretasime, naeratasime, rääkisime-rääkisime-rääkisime. Ja sugugi ei saa mainimata jätta Kaitseliidu Rapla maleva pealikku, kellel ka Naiskodukaitse propageerimine juba väga hästi välja tuleb. Olles juba mitu aastat kõigil nö värbamisüritustel kaasas käinud on märgata tõsist arengut lihtsalt kaasas olijast ja laste järele vaatajast tõeliseks värbajaks, kes Velisel juba Naiskodukaitsjate endiga võrdselt värbamistööd tegi, kuduma ja kooki sööma kutsus. Tuleb öelda, et tänu sellele astusid ligi ka mitmed Kaitseliiduga liituda soovijad.

Igatahes on naiskodukaitsjatel nüüd ka Velise laadal käsi valge ja ma usun, et aastapärast oleme me jälle seal.