Kokana Kevadtorm 2012-l

Kursuse teoreetiline pakett sai selgeks kahe nädalavahetuse kohalepealse õppe ja päris mitme mahuka kodutöö teostamise läbi. Praktilised oskused pidime omandama Kevadtorm 2012 käigus. Kursusel osales 15 inimest erinevatest NKK ringkondadest ja Kaitseliidu malevatest. Tartu NKK oli esindatud 4 liikmega. Kogu kursus jagati kahte gruppi ja nii olime lõpuks ka praktikal kahes grupis, meie grupp koosnes 7 liikmest.

Kogunesime Alutaguse  malevas  11. mail , kus sissejuhatuseks pidime toitlustama kohapeal formeeritud kaitseliitlasi. Õhtul laaditi nii toidu tegemiseks vajaminev kraam kui ka toidu tegijad autodele ja me suundusime ’rindele’.  Kus täpselt see rindejoon oli, me muidugi ei teadnud. Kusagil Jõhvi ja Narva vahel keerasime kõrvalteele ning peale põhjalikku tiirutamist tundmatus teatati, et oleme kohal. Peagi leidsime eemalt ka varustuse auto, laadisime vajaliku kraami maha, ehitasime oma köögi üles vastavalt teoorias õpitule ning hakkasime valmistama õhtusööki.

Kindlasti oleks põnev kuulda, kuidas söögitegemine kulges, milliseid ootamatusi või ekstsesse kaasnes. Kahjuks ei ole midagi sellist rääkida. Kõik sujus liigagi libedalt. Lihtsalt oli hea juhendamine, toimekad inimesed, piisavalt toormaterjali. Ning see kõik tagas alati ootuspärase tulemuse. St. toit oli alati lubatud ajal lubatud kvaliteedis valmis ning meie tublid võitlejad alati toidetud ja rahul.

Siiski-siiski, päris nii lihtsalt kõik ka ei kulgenud!

Kuna Kevadtorm imiteeris päris-sõda, siis vastavalt ’sõja’ edenemisele tekkis ka vajadus vägesid ümber paigutada. Oli siis tegu taganemise, ründele asumise või lihtsalt ümberpaiknemisega. Ja kuna meie olime seotud oma lahingkompaniiga, siis pidime liikuma sinna, kuhu liikus meie kompanii. See tähendas seda, et pidime olema iga hetk valmis pakkima kogu köögi ja oma laagri, et olla valmis liikuma. Suhteliselt leebe variant oli see, kui mõni tund enne edasiliikumist anti käsk valmisolekuks. Aga juhtus ka nii, et hommikul kl 5 kõlas äratus ja tuli käsk 20 minuti jooksul laager ja telgid pakkida ning olla valmis autodele laadimiseks. Ühel korral anti valmisoleku hoiatus juba peale hommikusööki. Siis sai rahulikult asjad pakitud, sujuvalt lõuna ja õhtusöökki valmistatud ja mehed toidetud, päev venis õhtusse ilma konkreetse käsuta. Siis kell 23 paiku anti kõrgendatud valmisoleku käsk, mis tähendas, et riietusime soojalt arvestades võimalusega mitu tundi öises autokastis veeta, ja laadisime kogu varustuse. Ja siis ootasime veel mitu tundi, enne kui meid tegelikult autodele laaditi ja üldse liikuma hakati. Sel ööl ei maganud enamus meist silmatäitki (kui just autokastis sõidu ajal ’nokkimist’ magamiseks ei loe).

Ekstreemseid situatsioone tuli ette teisigi. Ühel ümberpaiknemisel eksis kolonn ära. Kui me juba kolmandat korda samast tarast mööda sõitsime, otsustati teha peatus järelemõtlemiseks. Peale 7 tundi  sõite ja ootamisi teedel avati kasti luugid pissi- ja suitsupeatuseks. Oli ka viimane aeg, sest põie sisu kippus juba kõrvust välja pritsima. Kell lähenes südaööle ja oli üsna selge, et sellel päeval me õhtust putru keeta ei  jõua, aga mehed olid viimati saanud süüa lõunal. Võtsime vastu otsuse kõik vähegi  ilma keetmata söödav tooraine meestele laiali jagada, et  vähegi leevendada nende väsimust ja nälga. Peale seda sõitsime edasi vaid mõnisada meetrit ja panime püsti laagri, kuhu jäime paigale rohkem kui ööpäevaks.

Kokku paiknesime 7 päeva jooksul erinevatel põhjustel ümber viiel korral. Seega igav meil ei hakanud, action’it oli kogu aeg ning erinevad ootamatused leidsid loomingulised lahendused.

Mida me õppisime sellest Kevadtormist?

- Kindlasti seda, kuidas suurtele massidele süüa teha nii, et etteantud piiratud võimaluste kiuste ikkagi maitsvat toitu saab.

-  Kuidas korraldada, et ka eemalolevad võitlejad toidetud saavad.

-  Kuidas hea sõna ja optimistlik suhtumine annab toidule parema maitse.

-  Et ühtegi väljapääsmatut olukorda pole ka väliköögis.

-  Et head tiimikaaslased on pool võitu.

-  Et ...

Seda loetlu võiks jätkata. Ja kindlasti oleks igal meie grupi liikmel siin omi täiendusi lisada.

Peamine, mis jääb meelde on see, et oli fantastiline nädal, millest õppisime kõik väga palju. Ja oleme kindlasti palju rikkamad nii elamuse kui ka kogemuse võrra.

Tartu ringkonna blogist saab lugeda Triin Viltropi muljeid.

Väike lõik tema kogemustest:

..

Õhtul käisime Leanega lahingkompaniile toitu viimas. Muidu meil ei ole vaja olnud seda teha. Meie pioneerid ja luure käivad ise termostel järgi, aga nüüd oli meil võimalus ise metsa ka minna. Olime valmis Leanega ka positsioonidele minema, aga lõpuks ikka tulid mehed meie juurde. Oma kolm tundi pimedas. Me lampe põlema ei pannud, nii et järgmine päev pidin tõdema, et mul on püksid ja jope varrukas makaronidega koos. :) Aga mehed olid lõppkokkuvõttes rõõmsad. Tagasi sõitsime ilma tuledeta, vastu tulid luurajate autod samamoodi tuledeta ning kohtusime ka sõjaväepolitseiga, kes parooli tahtis. Põnev!

..

ja veel üks tore lõik:

..

Siis saabusid pioneerid lahingust. Tolmused aga õnnelikud. Käisime Nelega neile sooja kakaod serveerimas. Üks neist ütles siis, et see on iga pioneeri unistus, et tuled lahingust ja su jalge ette langeb põlvili kaks neidu ja serveerib kuuma kakaod. :D Meie aga kikitasime seal kõrvu, et osa saada sellest, mida meie pioneerid päeval teinud olid. Neil polnud ei langenuid ega isegi haavatuid, nii et neil läks hästi.

..