Kirved, saed ja toores jõud

Simisalu, 20. september 2024, reede.

Naiskodukaitse Kiili jaoskonna naised kogunevad enne päikeseloojangut, et alustada pühapäeva pealelõunani kestva ellujäämiskursuse praktilist osa. Seljakottidesse on pakitud instruktori juhiste järgi vajalik minimaalne varustus, magamiskott, lebomatt, telkmantel, katelok, tööriistad, traati, nööri, esmaabitarbed, tagavarariided, joogivett ja muud vajalikku. Kodus põrandale laotades ei tundunudki seda palju, kuid kokku moodustab see ligi 20 kilose raskuse. Enne teele asumist jagatakse omavahel kuivtoiduvaru, mida on kaloraažilt 24 tunniks, kuid seda peab jaguma ligi 40 tunniks.

Pimedas, pealampide valguses, kaardi ja kompassi abil, asutakse teele ja leitakse ööbimispaik. Esimene öö tuleb veeta igal ühel üksinda ja ilma lõkketa. Pehmel samblal, puude varjus, sätitakse telkmantli alla üles magamisase, paigutatakse sinna ka kogu varustus ning öiste metsahäälte saatel jäädakse und ootama. Kella kuuest tuleb olla taas jalul, söök valmistada ja asjad pakkida. Kella seitsmest kogunetakse ja arutatakse, kuidas keegi magas ja mis mured või hirmud kedagi kimbutasid. Peale seda algab järgmine  koolituspäev.

Üheskoos suundutakse mööda värskeid põdravasika jälgi jõe äärde, et valmistada ridvad ja leida maa seest või puukoore alt midagi sobivat konksu otsa. Aga ritv üksi kala ei too, selleks tuleb teada, kus ja millal mingi kala liigub ja kuidas teda püüda. Sel korral jäävad kalad jõkke. Edasi asutakse taimetarkust koguma, milliseid taimi tohib süüa ja milliseid aineid sealt saab. Lisaks õpitakse valmistama püüniseid, vastavalt sellele, milline loom kuskil elutseb, kui suur püünis teda peab ja kuidas seda maskeerida. Valmistatud püünised korjatakse koolituse lõpus kokku, kuna rahuajal püünistega püük ei ole lubatud.

Tarkused kogutud, saabub aeg edasi liikuda soosaarele. Maastik on keeruline, raske seljakott tahab pehmel maastikul kõndides vägisi tasakaalust välja viia. Liigutakse üheskoos arvestades kõigi osalejate võimeid, üksteist toetades ja tehes vajalikke puhkepause. Kohale jõudes alustatakse valmistumist ööbimiseks. Sel korral on ülesandeks ehitada puidust ja okstest varjualune, ööbida seal üheskoos ja hoida öö läbi üleval lõket, varudeks eelnevalt terveks ööks vajalikku küttematerjali. Käiku lähevad kirved, saed ja toores jõud. 

Pimeduse saabumise ajaks on lavats ja varjualune valmis, kuid ainult hetkeks. Varjualusele langeb puu, muutes suurema osa kasutuskõlbmatuks. Tuleb kohaneda ja kõlblikule alale üheskoos ära mahtuda. Aga ei ole halba ilma heata, öine temperatuur langeb 2 kraadini, külg külje kõrval on soojem magada.

Hommik algab jälle varakult ja uute ülesannetega. Õpitakse vee puhastamist, välitingimuses hügieeni hoidmist ning endast märguandmist nii tossulõkkega kui spetsiaalsete vahenditega. Päeva lõpuks tuleb lahendada ka esmaabi ülesanne, valmistades puidust ja nöörist kanderaam ning sellega hädalist ka transportida. Ja seda kõike ikka koos 20 kilo kaaluvate kottidega seljas.

Ja ühtäkki ongi õppus läbi saanud, suundutakse tagasi alguspunkti, seekord mööda laudteed. Kõiki valdab kergendustunne, saigi tehtud, ellu jäime!

Positiivsed emotsioonid ja instruktorilt saadud tagasiside naiste pühendumise ja visaduse kohta annab julgust mõelda talvisele ellujäämiskursusele. Aitäh Kiili jaoskonna naised ja instruktor Kristjan Pütsep, järgmiste kohtumisteni!