Keila jaoskonnas naised käisid külas Karjaküla Sotsiaalkeskusel

Meid võttis lahkelt vastu sotsiaalkeskuse juhataja Tiiu Nettan. Saime teada, et hoone on renoveeritud endisest lasteaiast kaasaegseks hoolekandeasutuseks, kus on loodud mugavad ja nõuetele vastavad tingimused eakate ja puuetega inimeste ööpäevaringseks hooldamiseks ja põetamiseks. Toetavatest teenustest pakutakse toitlustamist, pesupesemis-, sauna-, juuksuri- ja transporditeenust.

Sotsiaalkeskuses elavad valdavalt eakad inimesed. Igapäevaste tegevuste hulgas loetakse ette ajalehte ja arutatakse tähtsamaid päevasündmusi. Söögisaalis ja tubades on televiisorid, et soovikorral olla kursis päevauudistega ning vaadata meelepäraseid saateid. Kord nädalas toimub aktiivse kliendi eestvedamisel laulutund, kus lisaks laulmisele meenutatakse ühiselt oma noorusaegseid tegemisi. Aastatega on välja kujunenud tavad ja traditsioonid nt. klientide sünnipäevade tähistamised, Samuti kohtumised kirikuõpetajaga, kalendri- ja rahvuslike tähtpäevade tähistamine.

Ratastooliga pääseb liikuma esimesel korrusel ja terrassil ning õues. Sotsiaalkeskuse territoorium on ümbritsetud põlispuude -tammede ja mändidega, kuid väravad on alati avatud. Kõik kes soovivad võivad igal ajal minna ja tulla. Aias on asfalteeritud jalutusteed, kus saab abivahenditega liikuda ja soovi korral pinkidel jalga puhata.

Maja teisel korrusel on pansionaaditüüpi ühe- ja kahekohalised toad. Teisel korrusel asuvad terrass, avar puhkeruum koos raamatukoguga. Eluruumid on meeldiva kujundusega ja hea lahendusega.

Juhataja arvas, et tema hoolealused tunnevad kõige rohkem puudust vaheldusest ja suhtlemisest.

Arvame, et naiskodukaitse võiks olla abiks just seal, kus palgaliste kohustused ja aeg lõppevad. Siin juures saavadki kõige rohkem vabatahtlikud ära teha. Lihtsalt olla olemas nende inimeste jaoks. Neile külla minna, nende lugusid ja pajatusi kuulata ning seda võiks teha regulaarselt nt. üks kord iga kahe kuu tagant. Oleks hea, kui vabatahtlikud leiaksid aja ja võimaluse minna selle maja klientidega jalutama just nendega, kes ise välja minna ei saa ja vajaksid selleks abi. Näiteks inimesed, kes on ratastoolis ja seega on nende liikumine piiratud. Naiskodukaitse liikmetena ja vabatahtlikena saame tuua vaheldust selle maja hoolealuste igapäevasesse rutiini.

Ringkäigu lõpus oli meil väga tore võimalus kohtuda ühe selle maja kliendiga, kelle nimi on Asta Kuusik. Jutuvestmise päris alguses selgus, et Asta kuulus kodutütarde organisatsiooni ja oli salga juht. Tema vend Elmar oli noorkotkas. Kahjuks algas sõda enne peale ja Asta ei jõudnud liituda naiskodukaitsega.

Ta rääkis meile lühidalt oma elust. Asta on sündinud 1923. aastal. 1939. aasta märtsikuu pommitamise ajal elas Tallinnas, Herne tänaval, mis õnneks väga kannatada ei saanud, kuid lähedal asuv Veerenni tänav oli olnud leekides. Astal ja tema vennal Elmaril vedas seekord ja nemad pääsesid sellest sündmusest eluga.

Kuid alles siis nende kannatused algasid. 1941.aastal küüditati Asta Siberisse, kus ta kaotas oma vasaku käe, kuid tal oli õnne ja ta tuli elusalt Siberist tagasi Eestisse. Tema vend oli liitunud sõja-ajal sakslastega ja venelaste sisse tulekuga oli sunnitud taanduma koos Saksa sõjaväega. Venna elusaatus viis teda Kanadesse, Vancouverisse. Kuhu ta jäi elama kuni surmani.

Lahkusime sotsiaalkeskusest kindla sooviga tulla tagasi.