Kaiu jaoskond Aegna saare ajalooga tutvumas

Koos pereliikmete ja sõpradega oli meid kokku 27.  Reis saarele kulges rahulikult, kuna meri oli sile ja tuult eriti polnud. Ainult mõned mööduvad suured laevad tekitasid meile laineid, mis meie väikese laevukese, kel nimeks Juku,  veidralt õõtsuma pani.

Jõudes saarele võttis meid vastu giid härra Hugo Udusaar, kes jagas meile esimesed juhtnöörid.  Loomulikult olid ka kohal sääsed, aga nendest ei lasknud me ennast häirida. Sadamast tema koduni oli  mõne minuti tee. Sinna saime kaasavõetud toidud ära panna. Tegime ka esimese kohvipausi  ja igaüks nosis ise kaasa võetud võileibu. Juba kuulsime ka esimesi uudiseid Aegna saarest. Hugo on saare püsielanik ja on seal elanud juba mõned  aastad.  Saarel elavad veel kährikud, rebased ja kitsed. Kiire pilk veel taeva, et kas hakkab sadama või ei. Nagu Kaja ütles, et ma pole vihma eest maksnud, seega ei saanud me piiskagi. Ja oligi aeg asuda ekskursioonile mööda saart.

Matk algas läbi kauni mustikametsa ja viis meid vanale kalmistule. Esimesed märkmed kalmistust pärinevad 1755. aastast. Sinna on maetud sadakond inimest.

Edasi kulges tee rändrahnude juurde. Seal on 4 suurt rändrahnu, mille kõrgused on 80-90 cm ja nende ümbermõõdud ulatuvad 14,5 meetrini. Üldse on Aegnal kokku 29 rändrahnu, mille ümbrmõõt on 10 meetrit või enam. Teele jääv Looduskeskus on suviti kasutusel lastelaagrina ja puhkekohana.

Siis suundusime maagilisele kivilabürindile, mis on saare kultuuripärandi lahutamatu osa. Seda mainitakse esimest korda aastal 1931. Labürint on läbiaegade olnud mõjuvõimas sümbol, kujutades endast inimkätega tehtud rituaalset pühapaika, maagilist jõukeset ühenduse saamiseks üleloomulike jõududega. Aegna kivilabürint koosneb 960 kivist. Labürindi läbimööt loode-kagu suunal on 8.35 ja kirde-edele suunal 9.20 meetrit, kiviringide kogupikkus on 149 meetrit.

Edasi kulges jalutuskäik mööda randa, mis oli tõeliselt maagiline. Puhas liiv ja kaunis rand. Peale jalutuskäiku rannas tegime pausi, et puhata jalgu ja kinnitada keha. Ees ootas tõus mäkke, et vaadata 12-tolliste kahurite patarei varemeid. 12-tollises patareis paikneval kahel eraldi maa-alusel korrusel olid ruumid meeskonnale ja laengule.

Nüüd saidki kõik asjad ja kohad vaadatud  ning asusime tagasiteele. Mõtteid ja küsimusi oli tekkinud väga palju. Jõudes algukohta tagasi hakkasime suppi keetma ja vorste grillima.  Pommitasime veel giidi igasuguste küsimustega, millele saime ka vastused. Kõhud täis, sai iga üks veel saarel ringi käia ja mere ääres põnevaid ja huvitavaid kive korjata.

Veidi kahju oli saarel olevatest majadest, mis peale võõrvägede lahkumist ja eraomandisse sattumist, on jäänud tegelikult hoolituseta. Peaaegu kõigi puhul lisas giid, et see või too on müügis.

Oligi kell juba seal maal, et pidime asju kokku pakkima ja sadama poole teele asuma. Kahju oli kohe saarelt lahkuda, sest giid oli väga tore ja sõbralik ja ilm oli super ilus. Tagasi teel Tallina hakkasime juba mõtlema, et millisele saarele järgmisel aastal minna.