Kägu kukkus ja kukk hukkus – kuidas me kuke tapsime

Meie teadmiste kontrollimiseks paluti meil etteantud teemal teha esitlus. Mõned kasutasid võimalust ja tegid näidendi – need jäid hästi meelde ja sai ka palju nalja. Loengute puhul meeldis eriti see, et kuulajad said osaleda arutluses, küsida küsimusi ja oma avaldada oma arvamust.

Enne loenguid tehti meile veel üks üllatus, kui teatati, et kaasa võetud magamismatid, -kott ja seljakott isiklike asjadega peavad maha jääma ning kaasa saab võtta vaid seda, mis rakmetesse mahub. Algul see loomulikult kõiki kohutas, kuid pikapeale sai selgeks, et mida vähem asju vaja kaasas tassida, seda kergem meil endil.

Järgmisel hommikul oli äratus kell 5:00 ja juba kell 5:30 startisime kauni Kõrvemaa LKA poole. Esimene peatus tehti Matsimäe telkimisplatsil ja sealt edasi jalutasime Sigapusma saarele, mis asetses keset raba.

Ilm oli matkaks väga ilus, päike paistis ja oli ka parasjagu soe. Kahju oli vaid sellest, et raba oli jääs ja ei saanud kasutada räätsasid selle ületamiseks. Seetõttu lihtsalt jalutasime jäätunud rabal. Loomulikult oli meil seetõttu lihtsam, kuid räätsadel polnud paljud veel kordagi käinud ja see oleks kindlasti väga huvitav kogemus olnud.

Kui me lõpuks Sigapusma saarele jõudsime, hakkasime kohe askeldama - kes hakkas lõkke jaoks puid ja oksaraagusid otsima, kes tõi vett ja korjas teematerjali,  kes tegelesid onniehitamisega. Ühesõnaga: tööd oli väga palju ja oma tühjad kõhud, valutavad jalad ja unise oleku unustasime sootuks.

Alles siis, kui hämarduma hakkas, toodi välja meie õhtusöök. Keegi ei aimanud, et meie õhtusöök oli veel elus, ning selle probleemi pidime ise parandama: igale rühmale oli antud üks kukk, kelle tuli peajagu lühemaks teha. Üllataval kombel soovisid päris paljud seda toimingut läbi viia.

Kui kukk oli pea, sulgede ja sisikonna võrra kergem ning tulel podisemas, tekkis ka väike hetk, mil hinge tõmmata ja teed juua. Pean ausalt ütlema, et olgu see männiokka tee kuitahes tervislik, vastiku maitsega on ta ikka.

Mõnda aega pärast söömist (muide, lõkkel küpsetatud kukk oli fantastiline!) anti meile korraldus viie minuti jooksul kõik isiklikud kompsud kokku korjata ja lõke kustutada. Eks see oli paljude jaoks ehmatus, sest olime just end nii mõnusalt sisse seadnud. Onn oli valmis, kõhud täis ja ööjagu puid oli valmis saetud. Nii me siis müttasimegi teadmata suunas edasi, kuni jõudsime uuele telkimisalale. Meile näidati ette uued onnid, kus magama hakkame. Tuli välja, et olime poiste grupiga telkimisplatsid vahetanud. Oli näha, et ka nemad sõid kukke, sest suled olid prügikastis ja rupskid vedelesid laiali (ei tea, miks nad kõige parema osa söömata jätsid?).

Pärast seda, kui lõke jälle põles ja meile oli õpetatud, kuidas õllepurgist ja küünlast taskulampi valmistada saab, ning ka saunas oli käidud, hakkasime magama sättima. Loomulikult pidi keegi olema lõkkevalves ja seda tehti kordamööda, nii et kõik said veidi magada ja siis jälle veidi kasulikud olla.

Hommikul olime veendunud, et ilma magamiskotita on talvisel ajal õues ikka väga külm magada. Mina isiklikult ei saanud kordagi sõba silmale, kuna tundus, et magasin rohkem jääpurika otsas, mitte kuuseokste peal! Niisiis olin öö otsa üleval ja pusisin oma pannilabida kallal, mida valmistama pidime. See pannilabidas sai rohkem pudrunuia moodi, aga see selleks.

Meie vastu oldi hommikul nii lahked, et pakuti lausa kohvi, mis oli minu jaoks justkui elupäästja, sest olin kaks ööd järjest väga kehvasti maganud. Pärast seda saime praktilisteks ülesanneteks valmistada lõke ja määrata ilmakaared (ilma kompassita muidugi).

 Saime veel veidi õues külmetada, kuni lõpuks hakkasime liikuma auto poole, et linna sõita. Autos jäid paljud magama, ning ka mina sain korraks sõba silmale, mis siis, et jäine tuul puhus mul jope alt sisse. Lõpuks jõudsime siiski ühes tükis linna.

Koju jalutades tundsin, kuidas see reis mind füüsiliselt kurnas, mu jalad olid villis, silme all kotid ja keha jääpurikaks külmunud. Aga rahul olin ma endaga ikkagi, sest see reis oli minu jaoks tõeline seiklus ja mingis mõttes ka puhkus, puhkus argielust. Olen ju Naiskodukaitses olnud vaid mõned kuud ja üleelamislaager oli esimene üritus, millest täies mahus osa võtsin. Olen rahul ja uhke selle üle, et sellega hakkama sain ja kordagi ei virisenud. Olen õnnelik, et tutvusin nii lahedate ja abivalmis inimestega. Selles seltskonnas tundsin, et olen õiges kohas. Kuigi olen veel „rebane“ ja ei tea NKKst ega ka Kaitseliidust piisavalt, siis loodan, et selliseid üritusi toimub veel ja ma saan teid tundma ja meie ühisest organisatsioonist rohkem teada.