Järjekordne sõdurioskuste baaskursus tehtud!

Klassis oli esimeseks teemaks seljakoti ja rakmete pakkimine, mida meile BVÕ läbiviija Heidi Tormet väga hästi selgitas. Oluline on kogu aeg teada, kus sul miski asi asub, et seda vajadusel kiiresti ja/või pimedas kätte saada. Enamusel tuli rakmed ka päris algosadest kokku panna, mille õige põimimine päris palju aega võttis ja näpud valutama pani.

Kuna aeg pressis peale, siis jätsime selle tegevuse mõneks ajaks pooleli ja läksime lattu relvade järele. Tutvusime leitnant Karel Brandtiga, kes relvaõppe läbi viis.

Kõigepealt loetleti, milliseid relvi Eesti Kaitseväes kasutatakse, näidati ka põgusalt USP, MG-3 ja AK-4 lahti võtmist ja kokku panemist ning siis keskendusime Galil AR-ile ja ohutustehnikale. Õpiti selgeks relva kõik osad ja siis said osalejad ka ise harjutada, kuidas seda lahti võtta ja kokku panna. Kuna tase oli väga erinev – paar inimest olid juba atesteerimise läbinud, samas paljud nägid ja katsusid relva päris esimest korda –, said eelneva relvakogemusega osalejad rohelisemaid liikmeid abistada ja selle läbi saadi kohe ka rõõmsalt uute inimestega tuttavaks. 

Kui relv selge, suunduti õue laskeasendeid harjutama. Pikali, püsti ja põlvele viskumine tegi pikapeale ka kõhud tühjaks ja kätte jõudis lõunasöögi aeg ehk kateloki ja priimusega ümberkäimise õpetamine. Igaüks sai endale 24 tunni NATO kuivtoidupaki, mida ta siis oma äranägemise järgi järgnevate päevade peale ära pidi jaotama. Mulle sattus pakk, kus oli tomati-liha-kartulikaste ja guljašš ja õnneks ka pasteet. Priimuse kasutamine osutus oodatust palju lihtsamaks ja keegi midagi ega kedagi kogemata põlema ei pannud.

Pärast lõunasööki tuli maskeerimistund, mis algas sellega, et  veebel Reimo Reitsnik, kes õpet läbi viis, haaras lähima pahaaimamatu naiskodukaitsja modelliks ja paari sekundiga oli too näost ja kõrvust rohelise-pruuni-mustakirju ja suure sireli taustal peaaegu nähtamatu.  Siis järgnes paarideks jagunemine ja iseseisev töö üksteise mäkerdamisel. Selgus, et tuubivärvid on paremad kui karbi- või pulgavärvid ja et kõdi on, kui keegi sulle rohelist värvi kõrva topib. Kui kõik olid korralikult Shreki nägu, osutas veebel Reitsnik mõnele valgele kaelale ja kuklale, mis suures tuhinas olid ununenud värviga katta ja selgitas, et seda on metsas väga hästi näha. Kiita said need, kes olid ka kõrvarõngad ilusti roheliseks teinud. Maskeeringut pidime peal hoidma magamaminekuni. Väike nipp – maskeerituna on hea hoida taskus väikest oksakest, millega vajadusel nägu sügada, siis ei lähe näpud kogu aeg roheliseks!

Mõnda aega nokitseti veel rakmete kallal ja siis oli aeg füüsiliseks tegevuseks – erinevad liikumisviisid maastikul. Kui hiilimine ja jooksmine tundusid veel enam-vähem toredad variandid, siis kõrg- ja madalroomamine võtsid vahepeal salaja ikka vanduma küll. Allahindlust meile ka väga ei tehtud – kui on öeldud, et tuleb roomata tagumise postini ja tagasi, siis tuleb ka seda teha. Aga ega muudmoodi ei saagi ju teada, mis tunne on.

Pärast tublit roomamist oli olemine üsna uimane, aga Heidi oskas väsimuse minema peletada, premeerides igaüht tahvli Mesikäpa šokolaadiga ja väga huvitava sideaparaatide loenguga. Alustasime NATO tähestiku tundmaõppimisega, kus kõik said oma nime tähthaaval edastada. Siis saime katsetada side võtmist erinevate aparaatidega: raadiojaamaga SEM-70, välitelefoniga M-37 ja käsiraadiojaamaga ICOM, millega meid saadeti paarikaupa erinevatesse ala nurkadesse teateid edastama ja vastu võtma. „Metsas nähtud vaenlast! Neli tankisti ja koer!“

Märkamatult oligi kätte jõudnud õhtu ja seega aeg püstitada kolm jaotelki. Suurepärase koostöö tulemusena said need püsti kuidagi ootamatult kähku ja valutult. Seejärel jaotasime inimesed telkide vahel ära ja panime magamisasemed valmis. Heidi pidas väikese loengu laagritoimingutest ja hügieenist metsas, siis sõime õhtust ja tegime valmis ahjuvalve- ja patrullimisgraafikud. Öö mööduski vahepeal tuld valvates ja vahepeal magades ja vahepeal mööda ala ringi jalutades ja häiret oodates, mida kahjuks ei tulnudki.

Hommik saabus ruttu. Hommikusöögipuder NATO pakist maitses üllatavalt hästi ja andis tublisti energiat. Kuna ilm kiskus kahtlaseks, panime ruttu telgid kokku ja jõudsime täpselt selleks ajaks valmis, kui vihma sadama hakkas. Järgmised mitu tundi veetsime klassiruumis veebel Raivo Tammeoru seltsis, kes õpetas meile kaartide tundmist, erinevaid mõõtkavu, kompassi kasutamist, asimuutide võtmist ja koordinaatide määramist. Vahepeal sõime lõunat, mis oli seekord osavate toitlustajate poolt tehtud. Õues saime veel selgeks erinevad käemärgid ja mõõtsime sammupaare. Siis jagati meid kahte jakku, anti igaühele kaart ja kompass ja algas niiöelda lõpurännak. Rajal olid ka kontrollpunktid, kus tuli sooritada erinevaid ülesandeid, mis kontrollisid nädalavahetuse jooksul õpitut. Kokku kõmpisime veidi üle kümne kilomeetri. Planku tagasi jõudes tagastasime varustuse, andsime tagasiside ja saime kõik ilusad diplomid.

Väga tore oli, palju uut sai teada ja vanu teadmisi värskendada, mitu uut toredat tuttavat ja mõtteis mõlgub sügisene TSOBKkl!