Inimesed sinilille taga: kapral Anti Rõmmel

„Olin noor, hing soovis põnevust ja adrenaliini. Nii saigi mindud“, põhjendab Rõmmel, miks otsustas missioonile minna. „Alguses pere ei teadnud mis seal toimub, pärast selgitamist olid veidi hirmul. Aga nad aksepteerisid minu otsust“, räägib ta kuidas suhtusid lähedased tema  missioonile minekusse.

Enne missioonile minekut toimusid erinevad treeningud ja ettevalmistused. „Teadsime mis võib juhtuda, olime selleks valmis.Treeningud olid heal tasemel ja motivatsioon oli meestel kõrgel“ meenutab Rõmmel. Ta ütleb, et missioonisõdur ei tohi olla nõrganärviine, sest sageli puututakse kokku negatiivsete asjadega, sõduril peab olema hea ja tugev tervis,ta peab alluma dissipliinile ning oskama kaasvõitlejatega hästi läbi saada.

Esimene missioonil oli ta Estcoy-5-ga 2007 aasta sügisel kuni 2008 aasta kevadeni. Estcoy-5 eesmärgiks oli domineerida oma vastutusalal Helmandi provintsis Now Zadi asula ümbruses ning näidata rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude kohalolekut. Kompanii ülesandeks oli Talibani võitlejate tegevuse segamine. Taliban kasutab Now Zadi ala põhiliselt transiidiks põhjast lõunasse Sangini ja itta Musa Qala alale. Estcoy-5 sooritas kuue kuu jooksul 87 erineva sisuga patrulli ning 20 operatsiooni, samuti osales kompanii rohketes lahingkontaktides. Kokku on Rõmmel käinud Afganistanis ka Estcoy-7, Estcoy-9,Estcoy-10 ja Estcoy-17 koosseisus viiel korral. Rõmmel on täitnud eri missioonidel erinevaid ülesandeid: kahel korral olnud laskur-sanitar, korra kuulipilduja-abi ja tankitõrje-abi, viimasel missioonil täitis kuulipilduri ametikohta nooremseersandi ametikohal.

Küsimusele mis oli missioonil olles suurimaks väljakutseks vastab ta: „Kuumus! Eks ohte oli ka aga need said ületatud“. Vaba aega oli missioonil vähe, aga selle sisustamiseks tehti sporti, täiendati varustust, loeti raamatuid, puhati ja suheldi lähedastega. Paar korda nädalas oli võimalus koju helistada ja internetis suhelda lähedastega, et koduigatsust leevendada.

„Missioonikogemus on pannud eluolu teistmoodi vaatama, kui meie arvasime,et Eestis on raske siis sealsetel inimestel on veel raskem“, tõdeb ta. Pärast missiooni tavaellu naasmisel olid toeks pere, sõbrad, Kaitsevägi. " Eks veidi oli ikka harjumatu tava eluga harjuda“ meenutab Rõmmel.

Küsimusele kas läheksid tänase kogemuse baasil uuesti missioonile vastab ta „Kui ma oleksin poissmees siis läheksin, vahest meenutan seal olemist. Praegu enam mitte, poeg Andero, kes on kuueaastane ja elukaaslane vajavad mind kodus.“

Peale kaitseväge töötas Rõmmel viis aastat Laevakaitses, kus ülesandeks oli kaitsta laevu piraatide eest, seal oli ta tiimiliidri rollis. 2020. aastast töötab ta Tallinna Lennujaamas Ground Handlingus, mis pakub reisijate, kauba ja õhusõidukite maapealset teenindust. Huvideks on korvpall, hobikorras mängib Rahvaliigas ja Retlari harrastuskorvpalli liigas. Lisaks meeldib jooksmas ja jõusaalis käia.

Mida tähendab sulle Anname Au kampaania? „Olen seda igal aprillil toetanud, soetanud esemeid, jooksmas käinud jne. 23 aprillil tähistanud. Kuna olen Veteran on uhke tunne, et meist peatakse lugu, Aitäh teile!“.