Inglid kesapõllul ehk kuidas ma jõudsin Ernakese köögitoimkonda

Ega siis midagi...nii olingi end hetkega lubanud laupäevaks appi toitlustama. Reede õhtul algas varustuse kokku pakkimine, puuduolevate asjade ostmine. Kuna laupäevane start pidi olema kell viis hommikul, siis oli mõistlik varakult magama minna, mis aga ilmselgelt ei olnud loomupärane ja seetõttu ka ei õnnestunud.

Laupäeva hommikul kell viis vaheldumisi haigutustega, istusin autosse, haarasin rooli vasakusse ja kohvitassi paremasse kätte ning hakkasin kulgema Simisalu poole, kus teadsin end ootamas noorte luureretke Ernake köögitoimkonna teisi liikmeid – Anu, Moonika ja Kadri.

Täitsin kohe hommikul iseenda seatud eesmärki, jõuda kohale enne hommikusöögi serveerimist. Parkisin auto. Nähes teisi juba madistamas pudrupoti, sööginõude ja muu vajalikuga, lendasin autost välja nagu pudrukuul, käigu pealt sidudes ette põlle ja pähe sättides tuutut. Tuutuks nimetan mina seda kummalist toru, mida saab kasutada sallina, rätina ja jumal ise teab veel millena.

Kella üheteistkümneks olid imemaitsva pudruga toidetud suured-väikesed-keskmised osalejad üle Eesti ja muidugi said kõhud täis ka Läti ning Leedu võistkonnad ... kedagi ei jäetud ilma. Peale hommikusöögi lõppu, sai hakata meie peakoka Anu juhtimisel ette valmistama lõunast special menüüd – tomati – singisupp.

Peale lõunasööki läks sujuvalt asi üle õhtusöögiks – makaronid hakkliha, porgandi ja muu maitsvaga. Esimest korda toitlustamas köögitoimkonnas, esimest korda hakkliha praadimiseks pannilabidas peos... Oli jube uhke tunne päris ausalt. Palusin teistel veel piltigi teha, sest ei tea kas ehk kukun oma esmasooritusel läbi ja see jääbki viimaseks korraks ☺ Anu valvsa pilgu all valmisid kaks pannitäit hakkliha-porgandi-porru-sibula segu, mis lõhnas nii taevalikult. Järgmisena rändasid keevasse vette makaronid ja siis ta küsiski... Nimelt peakokk Anu, kelle käe all sai läbitud toitluse BVÕ, uuris „Nonii, mida te BVÕlt mäletate? Kuidas makaronid valmis saavad?“. Iseendalegi kõlas kerge imena, et mäletasime nii olulist asja ja vastasime Moonikaga nagu ühest suust – pott maha, tihend kaanele peale ja järelvalmima ning siis vesi välja nõrutada. Saime Anult meie raporti peale nõustuva ja heaks kiitva noogutuse.

Kuna ma sain kahjuks appi minna ainult laupäevaks, siis peale õhtusööki pakkisime köögis asjad ööks kokku, koristasime ja toimetasime ning siis oligi kell juba kaheksa õhtul ning algas minu tagasitee koju... Maha jäid aga teised aktiivsed ja toimekad toimkonna liikmed.

Aitäh Anu, et andsid sellise vahva võimaluse! Aitäh Moonika ja Kadri meeleoluka seltskonna eest!