Harju ringkond kui triibuline rahvariideseelik

Angelina Oblikas meenutab oma ametiajast nii mõndagi huvitavat ja olulisemate muudatustena toob välja baasväljaõpetega alustamise. Sel ajal said alguse ka Naiskodukaitse koormusmatkad. Anu Püümetsa ametiaega iseloomustab eelkõige tihedam koostöö malevaga ja võimalus erinevatel maleva õppustel osaleda. Lisaks ka see, et Harju ringkond sai palgalise instruktori, mis tegi vabatahtlikku tööd tunduvalt kergemaks. Helen Allase ametiaja olulisemad sündmused olid kindlasti võimalus panustada sõjalisse riigikaitsesse ja mitmete uute jaoskondade loomine. Heleni enda sõnul tuli jaoskondi nagu “seeni peale vihma”. Jane Suu toob enda esinaiseks olemise ajast välja samuti uute jaoskondade loomise ja liikmete arvu hüppelise kasvu - just sel ajal sai Harju ringkonnast suurim 15 ringkonna seas. Elbe Lumiste oskab enda ametiajast olulisemana välja tuua jaoskondadele tugiisikute pakkumise ja lisab sinna juurde, et hästi toimivat süsteemi ei ole vaja muuta, ehk ainult veidi arendada.

Kõik need muudatused võib kokku võtta Pille Veitmaa sõnadega: “Kõige olulisemad muutused on olnud liikmete arvu kasv, uute kodulähedaste jaoskondade loomine ja arenguvõimalused. Kõik see annab võimaluse üha rohkematel naistel panustada just neile sobival viisil ja sobivas kohas.”

Milline siis on see juba väärikas eas Harju ringkond läbi ringkonna jaoks oluliste inimeste silmade?

Sellele küsimusele ei ole kerge vastust leida, sest arvamusi on loomulikult sama palju, kui küsitletud inimesi. Ühes on kõik aga samal arvamusel - kõik naised on andnud oma panuse Harju ringkonna muutmisel just selliseks, nagu see tänasel päeval on. Pille Veitmaa sõnul on Harju ringkond kirju ja mitmenäoline ja sellest saaks mõni kunstnik huvitava ja kireva maali joonistada. Angelina Oblikas rõhutab, et Harju ringkond on kõigi meie naiste nägu ja meie teeme ringkonnast just selle, mis see on. Anu Püümets toob välja kõigi liikmete vabatahtliku panuse riigikaitsesse ja soovi teha koostööd ning areneda. Helen Allas toob välja naiste ühtehoidmise ja sõbralikkusele ja Jane Suu leiab, et Harju ringkond on tugevate ja energiliste naiste nägu. Elbe Lumiste lisab eelnevale, et naiste ühtekuuluvustunne on suur hoolimata ringkonna suurusest.

Nii arvavad meie esinaised oma ringkonnast, aga kuidas meid nähakse väljastpoolt? Seda peaks muidugi küsima teiste ringkondade esindajatelt ja miks mitte ka väljastpoolt Naiskodukaitset. Meie esinaised püüavad siiski aimata, millised me paistame teistele. 

Anu arvab, et Harju ringkond on hästi töötav, aktiivne ja endiselt kasvav ning meie kuvand väljapoole on aastatega läinud tugevamaks ja on rohkem nähtav. Elbe aga võrdleb meie ringkonda hoopis rahvariideseelikuga, kus on erinevad triibud, mida ilmselt kunstnikud ja värviterapeudid kokku panna ei soovita, kuid üheks kangaks kootuna on see kaunis ja väärikas. Pille loodab, et meie kuvand ei ole väga krimpsus ja kui vahel veidi ongi, siis tõmbame selle jälle sirgeks tagasi. 

Igal eelkõnelejal on oma ametiajast meenutada ka vahvaid seiku -  kokku võiks neist lausa raamatu kirjutada, aga toome mõned ka siin ära.

Pille sõnul on tema kõige toredam seik ametiajast pärit vahetult enne ametiaja algust, kui ta 1. aprillil 2009 käskkirjaga ametipostile kinnitati. Kui Pille seda käskkirja nägi, oli tema esimene mõte: „Kas see on mingi aprillinali või?“. Loomulikult on Pillel vahvaid meenutusi igast ajast ja tema sõnade kohaselt ei tohigi üks teekond olla lihtsalt kulgemine punktist A punkti B, vaid see peab sisaldama ka seiklusi. Angelina meenutab köiega laskumise koolitusi, kus soliidses eas naised rippusid pea alaspidi, piduliku laua katmise koolitusi ja lõbusaid matkasid ning värbamisüritusi. Anu meeldejäävaim hetk oli koostöö Soome reservväelaste ühendusega, kellele korraldati Eestis pidulik üritus Tapa sõjaväelinnakus, ekskursioon Sinimägedes, ettekanne NATO-st Eestis ja pidulik õhtusöök Viitna kõrtsis.

Helen meenutab hoopis ühte seika ajast, kui ta oli värskelt Naiskodukaitsega liitunud ja läbis toitlustamise väljaõpet Jägala linnakus patrullvõistlusel. Toidu keetmine oli veel pooleli, kui küttepuud otsa said. Naised ei lasknud end sellest häirida, vaid läksid linnaku vahele põlevmaterjali otsima, leidsid vanaduspensionile saadetud suusad, mille nad siis katla alla pistsid. Ja toit sai valmis. Selline suhtumine on minu arvates kõige rohkem Naiskodukaitse Harju ringkonna naistele omane: "Midagi ei jää tegemata, alati on lahendus leitav!" Elbe toob oma ametiajast välja koroonapandeemia, mis kogu maailma muutis. Nimelt kehtestati samaaegselt Elbe ametisse astumisega riigis eriolukord. Samas leiab Elbe, et eriolukord ja sellest tingitud piirangud tegid teda ja kogu juhatust just tugevamaks ja kõik ülesanded said edukalt täidetud.

Kõik eelnev iseloomustab hästi Harju naisi ja kindlasti on meil igaühel oma lugu rääkida ja vahvad meenutused, mida jagada. 

Järgneb ....

Järgmistes artiklites saate juubelijaoskondadega lähemalt tuttavaks.