Harju meenutused side ja staabi eriala võistluselt

Tähtis pole võit vaid osavõtt! Võistluse formaadiks oli partullvõistlus ja nii oligi eesmärgiks kõik punktid läbi käia ning omal jalal „koju“ tagasi jõuda. Olime saanud mõne tunnid kiirkursust malevas, nii et midagi me ikka teadsime.

Et laupäev liiga pikaks ei läheks, siis asutasime ennast teele juba eelmisel õhtu. Vajaminev varustus, materjalid ja rohkemgi veel, kokku pakitud ja bussile laaditud ning sõit võiski alata. Toredas seltskonnas lendab aega kiiresi ja nii jõudsimegi märkamatule sihtpunkti. Natuke seiklemist kohapeal, et leida õiged uksed ja oma narivoodi, mis meie kodu mõneks päevaks. Õhtu lõpetuseks veel kiired ringid lasketiirus. Kellele meeldetuletuseks, kellele esimest korda tulirelva terava paukmoonaga käes hoida ja ka sealt pauku teha. Käed värisesid ja süda kloppis, aga tehtud ta sai ja sellega õhtusöök ning uneaeg välja teenitud.

Hommikul marss- marss rivisammul pataljoni sööklasse hommikusöögile. Ilusad sirged rivid noori poisse kindla sihi ja suunaga ringi marssimas. Kõik see mees ühest suust „jätku tarvis“ soovimas. Ilus!

Seejärel kogunesime kõik briifingule, et saada instruktsioonid ja juhised, välja loosida stardijärjekord. Harjukad alustavad 12. naiskonna seas 11.ndana. No mis teha. Viimased pakkimised tehtud, kiiver pähe ja veoautokastis Nursi laskmisala suunas teele. Ja alanud ta oligi.

Esimene ülesanne oli lasketiirus tuules lendlevat õhupallide tabamine. Iga uue punkti koordinaadid saime peale ülesande sooritamist. Kokku 11 erinevat ülesande punkti ja pea 30 kilomeetrit astumist, mõned liigsed kilomeetrid ka oma enda rumalusest. Kuid meie kiituseks peab ütlema, arvestades meie ühist teadmiste ja kogemuste pagasit, et eksisime vaid kahel korral, esimesel korral oleks täiesti vales suunas astuma hakanud, kuid üks tore korraldaja keeras meid kohe ringi, hilisem eksimus oli juba õhtul väsimusest, ja viga sai ise leitud ning õigesse suunda ka keeratud. Mis põnevat siis tuli ära teha – laskmine nagu juba mainitud, kaardi koostamine, mis oli siis meile endale, jõe ületamine, tingmärkide tuvastamine, raadioside loomine kahel erineval moel, kohvi keetmine pataljoniülemale, jutukese koostamine NATO tähestikust, auto ülesmäge lükkamine koos natuke napsutanud pataljoniülemaga, kellelt tuli peolaua menüü välja peilida, no oli ikka segane jutt, ja auto oli pagana raske J. Mis veel – staabitelgi püstitamine, koos ahju tule tegemisega. Viimased tegemised oli juba pimedas ja liikumine käsikaudu teed kobades, jaaniussikesed me olime, aga ega midagi eriti ei näinud küll. Paar kord oli omaalgatuslike ojade ja mülgaste ületamisi, mis pärast eneseületuslikke võtteid, ka tehtud said. Tundus, et einestamiseks ei olnud üldse aega, sest olime meie ju tagaajajate rollis, aga midagi me suhu vahepeal pistsime ja keegi kokku ei kukkunud ning väike väsimus oli täiesti loomulik. Lõpujooksuks võtsime oma viimased jõuvarud kokku ja „kodus“ me olimegi. Sööma, magama.

Pühapäeval oli viktoriin, mis sisaldas erialaseid ja ajaloolisi küsimusi ning muidugi tingmärgid- tingmärgid- tingmärgid, kahjuks nende juures loogikaga ei olnud midagi teha, kui ikka ei tea, siis ei tea.

Lisaks toredale seltskonnale ja auhinnalisele 11. kohale, olime kõik rahul ja õnnelikud, sest me saime hakkama ja oleme nüüd kordades targemad, kui enne. Aitäh, selle võimaluse eest.