Esmaabi on antud!

Õppimine on ilmselgelt au sees ja nii oli sel korral malevas korraga käimas neli kursust. Koridoris oli meeleolukat sagimist, üksteise kuulamist ja toetamist. Siinkohal olgu tänatud vaprad toitlustajad, kes kõikide kõhud kolm korda päevas ära täitsid.

Esimene õppepäev oli peamiselt teoreetiline, teemadeks olukorra ja kannatanu seisundi hindamine, elupäästev esmaabi ning traumad. Rohketele baasteadmistele lisaks kuulsid õppurid lektorite värvikaid näiteid elust ja tegelikult sai nii mõnelgi korral sõna otseses mõttes ise käed külge lüüa: mängus olid Annekesed, kolmnurkrätid, sidemerullid ja ikka oma kaks kätt ja kaks jalga. Esimene õhtu tõi ka ootamatu uuenduse - stabiilse küliliasendi külalislektor Larissa Sarmani varasalvest. 

Julgus ja enesekindlus esmaabi andmisel kasvas oluliselt, allakirjutanu avas õhtul koju jõudes kogu pere hingamisteed ja keeras nõrgemad ka külili. Malevas ööbijad said järelejäänud jaksu kulutada jõusaalis ja taastuda saunas. 

Pühapäev algas varakult. Kõigepealt anti aimu sellest, mis kohe-kohe juhtuma hakkab, vastati öösel tekkinud küsimustele ning läks! Algas kuueliikmeliste gruppide ringlemine ja olukordade lahendamine. “Kannatanute” näitlemine oli väga veenev, tihtipeale võis segi minna, kus mäng algab või lõpeb ja kas me oleme veel üldse malevas. Erinevates ruumides ja maja ümber tuli aru saada situatsioonist, kuhu sa sattunud oled ja võimalikult adekvaatselt edasi toimetada. Imiteeriti luumurde, kukkumisi, ülekuumenemist, alajahtumist, infarkti, põletushaavu ja isegi pussitamist. Kursandid lahendasid ülesandeid kolmekesi, teine kolmik jälgis ja hindas. Iga ülesande järel oli ette nähtud aeg tagasisideks ja mõtete vahetamiseks. 

Aitäh asjalike õppepäevade eest korraldajatele ja instruktoritele. Usun, et sisemine veendumus esmaabi andmise vajalikkusest ja nii mõnedki olulised oskused kinnistusid sel nädalavahetusel lihasmällu.